Arvustus: Anna mulle päike

Proua Helene Alvingu elus on pastoril olnud suurem roll, kui mees seda ise tunnistada tahab. Pildil Kleer Maibaum ja Tambet Seling.

FOTO: Mats Õun/Endla teater

Ingomar Vihmar on Endlas taas klassika juurde jõudnud: paar aastat tagasi, aprillis 2017 esietendus Küünis tema käe all August Strindbergi “Surmatants” ja nüüd on laval samast perioodist, naturalismi ja realismi Euroopa teatrisse jõudmise ajast Norra kirjaniku Hendrik Ibseni “Kummitused”.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

1881. aastal kirjutatud ja skandaale tekitanud näidend lavastati esimest korda üldse Ameerikas, sest kodumaal tõusis selle esietendusel meelepahatorm. Näidend “Kummitused” lammutas naturalistliku, lausa teadusliku põhjalikkusega pildi täiuslikust inimesest. Ibsen toob selles näidendis esile eluvale, lootusetu tõdemuse, et kogu inimkond on ebaõnnestunud.

“Kummituste” peategelane proua Helene Alving (Kleer Maibaum) on juba kümme aastat lesk ja investeerinud talle jäetud pärandusest osa kohaliku lastekodu rajamisse.

Lugu saab alguse lastekodu avamise eelõhtul, kui linnast oodatakse külla pastor Mandersit (Tambet Seling). Sätitud ja lakk-kingades, pikas mustas mantlis, mustad prillid ees, ilmub ta kui salaagent-turvamees, kes valvab lastekodu asjade käigu ja ehituse korralduse järele. Selgub, et rohkemagi järele: Helene elus on pastoril olnud suurem roll, kui mees seda tunnistada tahab.

Tagasi üles