Toomas Alatalu: Lähis-Ida – verine lõpp?

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Nende ridade kirjutamise ajal oli teada Iisraeli valmisolek Gaza keskosa maja-majalt läbi kammida, et hävitada kättesaadavad Hamasi võitlejad (aga nende alla mahub ju ükskõik kes) ning õhkida Egiptuse territooriumile välja viivad kuulsad tunnelid, mille kaudu käis Gaza varustamine majandusblokaadi tingimustes. Arusaadavalt toimetati seda teed mööda kohale ka relvi ja materjali rakettide ehitamiseks.

Reedel toimus Washingtonis sündmus, mis võib kõvasti mõjutada Lähis-Ida arengut. Teadu on see kant ikkagi paljus USA ja Venemaa ühine pärusmaa. Hetke kontekstis on oluline George W. Bushi vallandatud Annapolise protsessi (novembris 2007) läbikukkumine ja Moskva mulluse lubaduse korraldada sügisel 2008 nn Süüria-Iisraeli konverents täitmata jätmine. Miks, pole teada, ent tähelepanuvääriv sõnum anti edasi teates Lavrovi-Rice’i telefonikõnelusest 30. detsembril, Iisraeli kallaletungi kolmandal päeval. Nimelt väitis Lavrov, et mõlemad on ju huvitatud vaikusest piirkonnas ehk lahtiseletatult – kõik jäägu nii, nagu aastakümneid oli.

Nüüd on partnerite tasakaal selgelt rikutud, sest 9. jaanuaril kirjutati alla kiirelt sünnitatud USA-Gruusia harta. Allakirjutamisaeg nihkus edasi-tagasi, mis selgelt viitab USA soovile leida Venemaa jaoks kas parim või halvim aeg. Sündmusest tehti napilt juttu, ehkki tegu on kõva sõnaga: USA ja Gruusia kuulutatakse partneriteks, on kirjas võimalik NATOsse astumine ja kahepoolsete suhete soodus mõju “energiakandjate liikumise lõuna koridorile”.

Energiakandjate liikumist lõuna koridorile võib vähemalt kaheti mõista: nii Lõuna-Euroopa kui Iisraeli jaoks. Bakuu-Thbilisi-Ceyhani kuulus naftatoru on avamisest peale olnud üks Iisraeli peavarustajaid, ent seda USA ja mitte Venemaa lipu all. Mõistagi on Iisraeli ladvik kahel käel uue partnerlusleppe poolt, mis võib Moskvat omakorda kallutada palestiinlaste poole.

Gaza kriisi juurde tagasi tulles pangem hetkeks ühte patta Venemaa kallaletung Gruusiale, Iisraeli kallaletung Gazale ja Vene-Ukraina gaasitüli. Mis on neis ühist? Aga see, et teravnenud rahvusvahelises olukorras, kus tugevamad selgelt näitavad, et vallandavad väiksematki kõhklust ilmutamata sõjamasina (Ukraina suhtes rääkigem jõust) kõige julmemate tagajärgedega, on väiksematel ikkagi söakust vastu hakata! On nad ebanormaalsed?

Vaevalt, pigem on nad tüdinud ootamisest, lõputust vaikusest, mis ju selgelt töötab okupandi kasuks. Seda terminit pole Palestiinas mõtet häbeneda, sest Iisrael USA aktiivsel toel ja Euroopa Liidu ladviku kaasajooksmisel pole täitnud ÜRO ammust ja kümne- või enamakordset otsust Palestiina riigi loomiseks.

Ka ÜRO viimase resolutsiooni (nr 1860) tagasilükkamine Hamasi poolt pärast seda, kui sama oli teinud Iisrael, tulenes sellesama kurikuulsa vaikuse uuest sisse programmeerimisest.

Kui EL ei üritanudki pärast Palestiina uue parlamendi valimist 2,5 aasta jooksul seda tööle panna, vaid lõi kaasa kõigis Iisraeli mängudes jagada ühed sikkudeks, teised lammasteks, pakuti New Yorgist nüüd rahvusvaheliste vahendajate paigutamist Egiptuse territooriumile.

Tagatipuks ei sisalda julgeolekunõukogu resolutsioon mingitki lubadust Palestiina olemasolevate võimuinstitutsioonide arendamiseks. Küll on seal kirjas nõue palestiinlaste omavahelise lõhe ületamiseks – asi, mille loomise ja seejärel süvendamisega Iisrael ja Euroopa Liit on viimased 2,5 aastat vaid tegelnud. Pole siis ime, et araablased ei reageerinud nii tühjale pakkumisele, palestiinlased aga pidasid õigemaks vastupanu osutamist jätkata. Iisraeli lahendus on mõistagi seotud kohaliku Kadõrovi leidmisega.