Eero Nõmm: Peame oskama loodusega koos elada

Eero Nõmm on tänavu oma 70ndat tegutsemisaastat tähistava Pärnumaa jahimeeste liidu tegevjuht alates 2011. aastast. Foto: Mailiis Ollino

Pärnumaa jahimeeste liidu tegevjuht, jahimees Eero Nõmm on metsaga ühes hinganud maast madalast. Küttimine on läbi elu olnud mehe kirg, tema hoiakust ja jutust kumab looma- ja loodusearmastust, mitte saamahimu. Ükskõik kui kaugele ma oma küsimustega jahindusest ei tüüri, jõuab jutt ikka kuidagipidi selle juurde tagasi. Räägime jahipidamise muutunud mõttest, hundivihast, küttimismahuga koonerdavatest ametnikest ja salaküttimisest.

Kuid piilume ka jahimehe koju ja hinge ning saame teada, et ürgmehe kestas on peidus pühendunud kanaisa.

Olete läbi ja lõhki pärnakas. Niisamuti läbi ja lõhki maapoiss.

Maapoiss, jah. Kodutalu asub Toris. Viimased seitse aastat elanud Sindis vanaisalt päritud majas. Õpingud ja tegemised ikka maa ja metsaga seotud olnud. Maaülikooli läksin õppima metsamajandust, kahetsusega pean tõdema, et see kool jäi kahjuks lõpetamata. Äialt sain kaasavaraks 50 mesilastaru, siis asusin Olustveres mesindust tudeerima.

Isa oli mul metsaülem, samuti jahimees. Ju minulgi kõik see isa poolt sees on.

Paljudel juhtudel juurdubki jahinduse pisik ikka kodunt.

Jah. Mina pean seda väidet õigeks, et jahimeheks sünnitakse. Mulle tundub, et need, kes vanaisa või isa kõrvalt selle asjaga tegelema hakanud, on kuidagi nagu ehedamad. Tunnetavad seda asja paremini. Hakkasin põhimõtteliselt enne isaga koos metsas käima, kui korralikult kõndima.

On teil meeles oma esimene jahilkäik? Mis meenub kõige eredamalt?

Eks need käigud olnud kõik sellised meeldejäävad. Lapsena võlus ikkagi see loodus, kui hommikul pidi vara ärkama, maapind auras veel. Või olid külmad ja kõik oli härmas. Kõik need detailid, mida praegu võib-olla ei oskagi märgata.

Aga mingi seitsmenda eluaastani ma kartsin pauku. Praegu on naljakas meenutada. Kui isa lasi vana-aastaõhtul rakette, olin mina emaga toas nutnud. Ja õde olnud tige, et minu pärast välja ei saanud.

Sellest hoolimata tahtsin hirmsasti alati metsa kaasa minna. Isa ei sundinud mind kunagi. Väiksena oli see mulle kõige mõjuvam karistus, kui millegagi hakkama sain, kui isa ütles, et ei võta jahile kaasa. Mind oli väga lihtne distsiplineerida.

Kui vana te olite, kui esimese looma maha lasite?

Eks neid saanud ju kütitud ka niimoodi, kui mul ei olnud jahitunnistust. Loomad küll kütiti ametlikult ja loaga, ainult laskja ei olnud päris legaalne jahimees, isa asemel tegin seda mina. Esimene kütitud lind oli metskurvits. Minu teada oli see mul üldse esimene pauk teha jahipüssist, arvan, et olin 12aastane.