Lõppeva aasta esimesel päeval säras Eesti konkurentsitult maailma majanduspoliitilisel taevalael: olime astunud euroala 17. liikmeks. Tundus, et kõik suured eesmärgid – liikmelisus NATOs, Euroopa Liidus ja rahaliidus – on saavutatud.
Juhtkiri: Euroala vaevused
28. detsember 2011, 09:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaid napilt aastapäevad hiljem on euromüntide sära tuhmunud. Paljudele tundub, et Eesti sattus pidulaua äärde ajal, mil tuli hakata arvet maksma. Kuigi euro ei pidanud hindu tõstma, on need siiski kerkinud. Kui viissada krooni oli raha, siis 32 eurot (eriti see kaheeurone münt) paistab mõnitamisena.
Näib, et isegi kui euroala sooviks järgmise liikme vastu võtta ja kuulutada kehval ajal head uudist, ei ole ühtki soovijat silmapiiril. Hoomatavas tulevikus oleksid need Läti ja Leedu alles 2014. aastal.
Teised riigid põrkuvad eurost nagu katkutõbisest. Tšehhis on ligi 70 protsenti inimestest euro vastu ja pole lootustki, et seal võidaks nimetada mingeid tähtaegu eurole üleminekuks. 75 protsenti poolakatest ei arva eurost midagi, kuigi valitsus tahab aastaks 2015 täita kõik ühisrahanõuded.
Ungarile on euro eesmärk alles 2020. aastal, Bulgaaria pole seadnud tärminit vahetuskursi mehhanismiga (ERM II) ühinemiseks, mis on eurole ülemineku eeldus.
Ühendkuningriik ei loobu naelast, Taani ja Rootsi kroonist – kõigis neis riikides on vastuseis eurole kasvanud.
Soomes on nii ja naa. Küsitlused justkui näitavad, et ühisraha poolt on üle 60 protsendi soomlastest. Ent vähemalt 30 protsenti silitaks rahakotis taas Soome marka ja oma vääringu toetajaid on eriti jõudsalt lisandunud põlissoomlaste hulka.
Võib-olla asi polegi niivõrd euros. Ühisraha on kahtlemata Euroopa ambitsioonikamaid saavutusi, kuid süveneb vastuseis teiste laristamise kinnimaksmisele.