Kirjuvõitu, kuid ikka Jüri Arrak

Kui tahad kunstiga sügavuti tegelda, pead oskama joonistada. See ei tähenda, et kritseldad 50 aastat järjest modelli järgi visandit. Kuid joonistamine eeldab distsipliini, mis on võrreldav Preisi sõjakooliga. Nii tuli kunstiinstituudi õpilastelgi igal hommikul kaks tundi joonistada. Viis aastat järjest.

“Hakka või ülikooliloengut pidama,” naljatas üleeile suvepealinnas oma näituse avanud kunstnik Jüri Arrak, kelle sõnutsi tänapäeval kunstitudeng sellist režiimi ei kannataks.

“Olen 83aastasena märganud, et räägin palju rohkem kui varem. See võib olla sellepärast nii, et vanale mehele antakse alati andeks,” jätkas ta.

Uue kunsti muuseumi väiksesse saali oli kogunenud paarkümmend särasilmset kuulajat, kes Eesti üht tuntumat kunstnikku pikisilmi ootasid.

Tol hetkel juhuslikult galeriisse potsatanud külaline osanuks eeldada, et kõneleja on tähtis figuur. Seisis viimasena mainitu ju (enda) joonistustega kaunistatud poodiumil. Tema ees välkusid kaamerad. Kottidest ja taskutest haarati mobiiltelefonidki, et lisada pilt Arrakust oma digitaalsesse fotoalbumisse. Päevakangelaselgi oli peos digiaparaat.