Lauri Habakuk: Uhke vaatepilt

Need mehed näevad vaeva selleks, et töö saaks rutem valmis ja linna tuiksoon parema läbitavuse. Foto: Lilli Tölp

Süda läheb alati soojaks, kui keegi meie tragidest fotograafidest on jälle suvepealinna tuiksoonel kaevikute juures rindel käinud ja oma “automaatidele” valu andnud. Nagu täpsuslaskurid mõnest Hollywoodi filmist on nad, näpp päästikul, ohvri külmavereliselt rahulikult sihikule võtnud ja siis elegantselt osutissõrme mõne millimeetri jagu ­kõverdanud. Klõps! Seejärel jälle. Siis veel kord. Ja ­aina uuesti: klõps, klõps, klõps.

Kenasti on (liiklemise kontekstis) segi paisatud mullasel tandril toimuv õdusatesse kodudesse ja soojadesse kontoritesse toodud. Veel olen näinud Rääma linnaosa elaniku ja südalinnas töötajana sealset rassimist, ületades Pärnu “arterit” autoga igal argipäeval mitu korda ja mõnel nädalavahetuselgi (kindlasti ­mitte käesoleval, sest ristmik on suletud!). Ja pean tunnistama: lausa lust on vaadata töötavat inimest!

Niisiis väärib märkimist, et ma pole ammu olnud nõiutud fotograafide oskusest püüda esteetilisi kvaliteetseid kaadreid. Neid snaipreid näen ma iga päev, nende virtuooside võimetest olen ammu teadlik. Rõõmu on valmistanud mulle fotodel ja ­autoaknast nähtu.