Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/26/12768151t1h1c8b.jpg)
Ühel vaiksel pärastlõunal kuulsin peale hallpea-rähni kilgete valju müha. Et selle heli allikast sotti saada, võtsin suuna jõekäänule. Raagus sangleppadega ääristatud kaldalt vaatas mulle vastu suur ja võimas, mudast ja roigastest ehitis, mis aina valkjat vahtu kloppis. Tänavuse aasta loomad koprad olid talvele mõeldes rajanud muljet avaldava tammi ühes taristuga.
Need Euroopa suurimad närilised sulevad tammidega tihtipeale väiksemaid jõgesid, kuivendussüsteemide magistraalkraave või teetruupe ning selle tulemusel võib korraga suur osa tammi taha jäävatest puudest hukkuda. Seepärast pole ime, et koprad tekitavad paljudes, kaasa arvatud minus, vastakaid tundeid. Nende süüks pannakse sedagi, et jõeforellid ei pääse tammidest ülespoole oma tavapärastele koelmutele või et nad pistavad nahka jõe äärde istutatud õunapuid ja ilupajusid.