Piibril aitab ellu jääda talvevaru

Kui ujuv kobras inimest märkab ja temas millegipärast ohtu näeb, sukeldub ta kohe, andes oma laia sabaga kõvasti plärtsutades ohust märku. Foto: Karl Adami

Ühel vaiksel ­pärastlõunal kuulsin peale hallpea-rähni kilgete valju müha. Et selle heli allikast sotti saada, võtsin suuna jõe­käänule. Raagus sangleppadega ääristatud kaldalt vaatas mulle vastu suur ja võimas, mudast ja roigastest ehitis, mis aina valkjat vahtu kloppis. Tänavuse aasta loomad koprad olid talvele mõeldes rajanud muljet avaldava tammi ühes taristuga.

Need Euroopa suurimad närilised sulevad tammidega tihtipeale väiksemaid jõgesid, kuivendussüsteemide magistraalkraave või teetruupe ning selle tulemusel võib korraga suur osa tammi ­taha jäävatest puudest hukkuda. Seepärast pole ime, et koprad tekitavad paljudes, kaasa arvatud minus, vastakaid tundeid. Nende süüks pannakse sedagi, et jõeforellid ei pääse tammidest ülespoole oma tavapärastele koelmutele või et nad pistavad nahka jõe äärde istutatud õunapuid ja ilupajusid.

Kuid kuna suur osa meie pere maadest asub jõe ääres, olen kobrastega harjunud ja arvestan nende näriliste huvidega. Peale selle, et piibrid loovad jõgedele uuelaadseid elupaiku ja soosivad sellega paljude metsa- või vee-eluviisiga taime- ja loomaliikide levikut, aitavad nad harvendada jõeäärsetel aasadel pajupõõsaid. Selle eest olen neile tänulik.