Sirje Niitra: Kas igal juhul ja ajal raudselt kõige vastu?

Maapõuevarasid peab uurima, muidu ei tea me, mida ja kui palju meil on. Iseaasi on uuteks kaevandusteks lubade andmisega.

FOTO: Henn Soodla

Viimasel ajal on kogu maailmas laienenud protestimine ja vastasseis. Tihti on see põhjendatud, aga pahatihti, eriti siis, kui vahendeid ei valita, liiast. Lihtsustatult: kui ise midagi teha ei oska või ei jaksa, oleme vastu sellele, mis teised teevad või plaanivad teha. Nii püsime vähemalt pildil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti Killustik tahab Pärnu linna lähedal Tori vallas teha uuringuid, et selgitada, kas saab seal hakata liiva kaevandama. Ehkki uuringud ja kaevandamine on täiesti erinevad asjad ja iga kord ei järgnegi neile karjääri rajamist, on kohalikud inimesed sellelegi jäigalt vastu. Ei aita siin selgitused ega lubadused kohalike elu võimalikult vähe häirida ega ükski asjatundjate argument, miks seda kõike tarvis on. Igal juhul vastu!

Seda nimetatakse mujal maailmas not in my backyard sündroomiks, mis eesti keelde ümber panduna tähendab, et “tehke ükskõik kus, aga ainult mitte minu koduõues ehk lähedal”. Ehkki selles teises kohas samamoodi elavad inimesed, ei lähe see mulle eriti korda, sest see ju mind ei puuduta. Suhtumine on selline, et “võite uurida, kaevata ja ehitada küll, aga minu kodukohast võimalikult kaugel”.

Tagasi üles