Kalev Vilgats: Peaasi, et mina olen bussis!

Noorte ebaviisakas suhtumine vanematesse inimestesse torkab eriti silma ühistranspordis. Foto: Urmas Luik

Olen paljudele inimestele, kes telefonitsi või tänaval ajakirjanikul nööbist kinni võttes on jaganud oma tähelepanekuid viisakuse nappusest ühistranspordis, võlgu selle kirjutise.

Tähelepanelikkust kaassõitjate vastu näitavad üles pigem täiskasvanud kui noored. Mäletan, et omal ajal selgitati ühissõidukis käitumise reegleid kooliski. Praeguses koolis arvatakse, et see on kodu või ei tea kelle ülesanne. Pärnumaa ühistranspordikeskuse (PÜTK) oma näiteks.

Ajad on muutunud, elu on huvitavam ja lõbusam, aga mäletan, et luksust sõita Kaevu peatusest Raba peatusse (üks peatusevahe) koolijütsile kodust küll ei võimaldatud. Jänest sõites oli tol ajal suurem tõenäosus vahele jääda ja siis tuli koolis pahandus. Räämakad käisid kesklinnas kinos Kiir ikka jalgsi ja põhikoolis oli kuupiletiga sõitjaid üsna vähe.