Kriminaalhooldajast läbipõlemise järel vaimulikuks saanud Jane Vain: Edule orienteeritud ühiskond ütleb, et nutt on nõrkadele

Jane Vain tahab olemas olla nii kohaliku koguduse kui kogukonna inimeste jaoks. Sageli alustab ta vestlust küsimusega: “Kuidas sul päriselt läheb?” Foto: Mailiis Ollino

Augustis pühitses EELK piiskop Joel Luhamets Pärnu-Jaagupi koguduse diakoniks Jane Vainu. Kohtume Vainuga sümboolses kohas: raamatupoe hubases kohvikus. Eri keeltes kirjanduse lugemine on üks tema südamelähe­dasi hobisid palverännakute kõrval. Tutvusime Janega paari aasta eest pärast mu esimest Camino de Santiago palverännuteel käimist ja oleme sestsaadik sina peal.

Kuidas su lapsepõlv möödus?

Ma olin viieaastane, kui meie ­pere kolis Valgamaalt Võrumaale Meegomäele elama, kui isa alustas tööd sõiduõpetajana. Meie ­kodu asus kortermajas, kus elas palju lapsi. Ümberringi metsad, mäed ja orud.

Mu lapsepõlv oli tavaline: luuremängud ja kelgutamised ümbruskonna metsades. Esimesse klassi läksin Võru põhikoolis, edasi tuli Võru Kreutzwaldi kool, kus õppisin saksa keele eriklassis. Kooliajal tegelesin tõsisemalt suusatamisega, käisin tihti treeninglaagrites. Otepää Tehvandi tõusu mäletan siiani.

Minu pere on tavaline Eesti pere, kellel polnud erilist kokkupuudet kiriku ja kristlusega.