Andekas Tuuli Velling jätkab mitmel rindel

Kolmes valdkonnas korraga sebida on ilmselgelt liig, tõdeb poetess, laulja ja kunstitudeng Tuuli Velling. Foto: Erakogu

Jõulude eel astus Pärnu kontserdimaja laval üles lauljatar Tuuli Velling, keda paljud kohalikud muusika- ja luulesõbrad teavad ja tunnevad kui meie linnas sirgunud poetessi ja muusikut Tuuli Tauli.

Tuuli Velling astus üles koos linnaorkestri ja samuti Pärnumaalt tuule tiibadesse saanud saksofonimängija Raivo Tafenauga.

Kas olete varem linnaorkestriga esinenud? Kas jõululaulud on lauljale traditsioonilised igal jõulukuul?

Pärnu linnaorkestriga olen esinenud umbes kolmel või neljal korral, aga need kõik jäävad juba üsna ammusesse aega, viimati juhtus see vist 2004. aastal. Küll olen muu hulgas kaasa teinud vähemalt ühe jõulukontserdi: 1999. aastal koos Karl Madisega.

Jõululaulud on pühade aegu möödapääsmatud, aga kuni on võimalik nende hulgast endale meelepäraseid valida, pole midagi hullu. Olen avastanud paar sellist jõululaulu, mida esitatakse ja tuntakse väga vähe ning mis tänu sellele mõjuvad hoopis uudse ja ilusana.

Millega praegu tegelete, millised on olnud teie muusikalised eneseleidmised viimasel aastal? Kas ehk on mõni luulekogu valmimas?

Lõpetan praegu esimest semestrit graafilise disaini erialal, kuid peagi jään hoopis pikemaks ajaks koju, sest perre sünnib väike inimene. Eks see sündmus tee kogu aja eriliseks. Kannan uut perekonnanime Velling, mis on võib-olla teinud info leidmise kuulajatele keerulisemaks. Kuid vaadakem asja head külge, nüüd pole mind enam nii lihtne ekslikult torupillimänguga seostada!

Muidu on viimane poolaasta olnud natuke eklektiline. Kui varem jagasin aega muusika ja kirjanduse vahel ning neist viimane oli ikkagi tagaplaanil, siis kunstieriala, kui seda tõsiselt võtta, nõuab nii palju aega, et pean mõne aja pärast tõsiselt mõtlema, kuidas edasi minna.

Arvasin disainiõpinguid alustades, et võtan neid kergemalt, kuid tegelikult on mulle omane süvitsiminek. Või vähemasti mitte pinnapealsus. Ja kolmes valdkonnas korraga sebida on ilmselgelt liig, graafiline disain on juba nende väheste kuudega õpetanud väga palju distsipliini: kõik võtab aega ja nõuab järjekindlust.

Muusikas alustasin lõpuks vähehaaval oma plaadi lindistamist, kuid sellega läheb veel aega. Olnuks rumal oodata plaadiga kaua, nagu minuga oli, ja lõpuks ta kiirustades ja ülepeakaela valmis teha. Nii et kõik tuleb ikkagi omal ajal, tasakaalukalt tegutsedes.

Mis paneb või inspireerib ise laule kirjutama, mis stiilis need välja kukuvad?

Võiks öelda, et looma paneb inimest püüd rahunemise poole, soov saada terviklikuks, igatsus. See tähendab, et palju keerulisem on luua headel perioodidel: rõõmustades väljendatakse end niigi vabalt ja sundimatult, siis on hoopis teised kanalid, kuhu inimene oma energia suunab. Nii et mingis mõttes olen vist õnnelik inimene, sest pole viimased paar aastat ühtki laulu kirjutanud.

Aga minu praeguse etapi puhul mängib suurt rolli ka see, et vanad laulud on salvestamata ning kuni ühele perioodile pole punkti pandud, ei saa hästi uuega jätkata.

Ma ei pea inspiratsiooni loomise juures kaugeltki kõige määravamaks. Tegelikult on looming mingis mõttes töö nagu iga teinegi. Klassikalised heliloojad ja kirjanikud tegelevad oma teostega iga päev omaloodud reeglistiku järgi, sest jumalikku ilmutust ootama jäädes ei sünni midagi. See on oluline teadmine kõigile neile, kes hakkavad lähiajal küpsuskirjandit kirjutama.

Loomingus on väga suur annus loogikat ja järjepidevust, oskust esimesest (ja alati näiliselt väga geniaalsest!) ideest edasi minna, vahel sellest lõpuks hoopis lahti lasta.

Minu seniste lugude stiil on väga seinast seina. Esimesed lood, mille kirjutasin põhikooli lõpus, olid pigem popmuusika. Siis on mõni laul üsna tugevate folgisugemetega.

Otsa kooli ajal õppisin paremini klaverit mängima ja harmooniaga töötama, sellest sündisid kriipivamad kooslused, võiks öelda, et jazz-muusika suunas, aga siiski midagi vahepealset.

Olen kirjutanud ühe loo, mis osales lastelaulude konkursi finaalis, ja ühe tellimusloo muusikali tarvis. Seega, pilt on küllaltki kirju. Leidub laul, mille lõpuosa kaldub heavy metal’i suunas, samal ajal pean suurteks mõjutajateks minimalismi ja spoken word’i stiile. Ikka päris kummaline mikstuur. Kuna ma olen pigem pehmehäälne, on mõne loo esitamine natuke problemaatiline ja neid võikski hoopis kellelegi teisele soovitada.

Kas pühadetunnet jõudsite nautida?

Kui kahel eelneval aastal on mu jõulud olnud hästi mõnusad ja rahulikud, olen saanud aega, et ise kingitusi ja kaarte meisterdada ning kodus jõulutoiminguid teha, siis see detsember on miskipärast väga kiire. Nii et olles ise pigem jõuluhoolik (mulle see püha meeldib, lõhnade, valguste ja koosolemiste poolest), ei ole sel korral õnnestunud aega maha võtta, olen palju teinud koolitöid ja käinud paralleelselt stuudios lindistamas.

Piparkoogitaina tegime valmis, aga see seisab ka külmkapis ... Mulle niimoodi üldse ei meeldi. Detsember ei peaks olema rabelemine lunastusliku 24. kuupäeva poole, vaid just heas mõttes pime aeg, kui end kodusoojas hästi tunda ja lähedastele mõelda.