/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2011/12/29/892880t1h4c51.jpg)
Teisipäeva õhtul kuulutati Tallinnas Solarise kontserdimajas napi, kuid maitseka show’ käigus välja Eesti 2011. aasta parimad spordis.
Parimate valimine pole olnud ammu nii põnev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjani kujud kuulusid ujuja Triin Aljandile, kettaheitja Gerd Kanterile, Eesti vutimeeskonnale ja selle treenerile Tarmo Rüütlile.
Kogult väiksemad, aga väärtuselt suured auhinnad anti parimale noorsportlasele kergejõustiklasele Grit Šadeikole, invasportlasele ujujale Kardo Ploomipuule ja kolmele spordialaliidule jalgpallile, kergejõustikule ning võrkpallile. Rahvusvahelise Olümpiakomitee auhinna võttis vastu sportliku Tartu valla vanem Aivar Soop.
Ühtki sajaprotsendilist võitu meie kanti tänavu ei tulnud (viimati tunnistati mullu Kaisa Pajusalu parimaks nooreks, enne seda teenisid Kristjaneid Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson ja Allar Raja), ometi on rõõm tõdeda, et parimate valijad (ajakirjanikud, rahvas ja spordialaliidud) hindasid seegi kord kõrgelt ka Pärnumaaga seotud sportlasi.
Tõusis ju parim mees Gerd Kanter Pärnu Altiuse klubist, teiseks tulnud jalgrattur Rein Taaramäe Vändra Vikost. Kas olnud või hakanud pärnulasteks on kaks edukamat treenerit Tarmo Rüütli ja Avo Keel. Noorte arvestuses teise koha saanud odaneiu Liina Laasma on Tõstamaalt, võidukas vutikoondises on terve rida Pärnu juurtega mehi, vaid ühe punktiga alla jäänud võrkpallimeeskonnast vaata et peaaegu pool pärnakad. Auhinna nominentide ehk valijatelt punkte teeninud tõsiste kandidaatide sekka kuulusid meilt veel sõudja Kaisa Pajusalu ja meeste paarisaeruneljane paatkond.
Parimate valimine on mäng, mille juures ei lõpe kunagi vihasemad või südamlikumad vaidlused teemadel, kas valitakse parimaid või popimaid, kas arvestada tuleb medaleid või tausta. Alati jääb õhku küsimus, kas tähtis on publiku arv ning milles on süüdi mõne nišiala maailmavalitseja, et kodused temast midagi ei arva.
Tänavused parimate valimised kulgesid põnevalt. Kõigepealt kippus peamiselt meedia õhutusel prevaleerima arusaam, et medalid ja üldse saavutused ei maksa suurt midagi, sest tennis on ju ikkagi tennis ja jalgpall on jalgpall, mõlemad on ohoo ning Kaia Kanepile koos udusulis treeneri Silver Karjusega ning jalgpallimeeskonnale koos dirigent Tarmo Rüütli ja killerpommitaja Konstantin Vassiljeviga konkurentide nimetaminegi väärib psühhiaatri juurde saatmist.
Detsembris juhtus aga ootamatu: ujuja Triin Aljand võitis EMil kaks medalit ning tõukas Kanepi loodetud troonilt. Mingi selginemine toimus mujalgi, näiteks hindasid alaliidud võrkpallureid jalgpallureist ja individuaalselt sumomees Barutot jalgpallur Vassiljevist edukamaks.
Rahvas teeb muidugi seda, kuhu teda juhib meedia. Nii tulid massihääletuselt maksimumpunktid ikkagi Vassiljevile, ette Kanterist ja Taaramäest, ning naiste arvestuses Kanepile. Huvitav on aga, mida tegi masse pöördesse ajanud meedia ise – spordiajakirjanike koondarvestuses oli Kanepi teine, Vassiljev kolmas …
Kui koondtulemusi vaagides miski imelik tundub, siis ehk see, et EM-hõbedane neljapaat võidule ei konkureerinud ja Kanepi abiline Karjus kolme hulka pääses. Muu loksus ju põnevate vaidluste taustal kenasti paika. Aga olgu see siinnegi jutt kui üks mängu juurde öeldud arvamus, ei enamat.