Aastal 2014 pöördus tekstiilikunstik Ehalill Halliste poole tuttav muusik, paludes tal kavandada oma lahkunud isale hauamonument. “Olen tekstiilikunstnik, see pole ju minu ala,” mäletab Halliste esimest emotsiooni, millele järgnes aga nõusolek. “Kuna tegemist oli väga eestimeelse mehega, mõtlesin, et tema mälestuseks peab see olema kindlasti meie rahvuskivist.”