N, 2.02.2023

Jõusaalis treenides saad olla iseenda aja peremees

Karoliine Aus
, reporter
Jõusaalis treenides saad olla iseenda aja peremees
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Laura ­Siimenson armastab ­jõusaalis treenida, kuna ­seda saab ­teha endale sobival ajal.
Laura ­Siimenson armastab ­jõusaalis treenida, kuna ­seda saab ­teha endale sobival ajal. Foto: Karoliine Aus

Treeningud on personaaltreener Laura Siimensoni päevadesse alati mahtunud, ent teadlikumalt hakkas ta jõusaalis käima neli aastat tagasi. Enne sedagi jõudis ta vahel sinna, kuid toona ei osanud ta analüüsida, miks ja kuidas täpselt peaks mingit harjutust tegema, et sellest tõepoolest kasu tõuseks.

Jõusaal tuli Siimensoni ellu aina rohkem, kui ta alustas spordiklubis tööd rühmatreenerina. “Ma ei jõudnud enam teiste treenerite rühmatrennidesse,” tõdes personaaltreener. Üks põhjustest, miks ta omal käel jõutrenni teha armastab, on paindlik ajagraafik. Enamik Pärnu jõusaale on avatud varahommikust hilisõhtuni – iga treenija saab valida endale sobiva aja.

Siimenson leiab, et on hommiku- ja õhtuinimesed, seega ei saa öelda üht ja ainuõiget treenimise perioodi. “On oluline, et see aeg iseendale ja liikumiseks võetaks, aga mis kell seda teha, ei oma tähtsust,” kinnitas personaaltreener. Oluline on tulla rutiinist ja mõtteviisist “kogu aeg on kuskile kiire” korraks välja ja tegelda vaid endaga. Ise on Siimenson hommikuinimene, mistõttu treenib sellal, kui muu maailm alles magab.

Tänu oma sporditaustale ei ole treeneril kunagi olnud raske leida motivatsiooni: kohusetunne oma keha eest hoolitseda sunnib. “Küll on aeg-ajalt justkui sein ette tulnud ja olen tundnud, et ma lihtsalt ei taha trenni teha!” tunnistas Siimenson, kes madalseisus võtab ­umbes nädalase pausi. Pärast akude laadimist läheb ta uue hooga edasi.

“Üldjuhul on blokk tekkinud pärast intensiivseid perioode. Keha annab teada, et nüüd on vaja puhata,” selgitas personaaltreener. Neile, kes alles treenimisega alustavad, võivad aga sellised pausid saada saatuslikuks ja tossud ja jõusaali liikmekaart jäävad toanurka tolmu koguma.

Soovitus

Maailma Terviseorganisatsiooni liikumissoovituste kohaselt tuleks täiskasvanutel aeroobset treeningut teha vähemalt

150 minutit mõõduka intensiivsusega

või

75 minutit kõrge intensiivsusega.

Selle kõrval soovitatakse nädalas teha kaks jõutrenni suurematele lihasgruppidele.

Allikas: Karoliine Aus

Siimenson tõdes, et tihti algab tervislikule elustiilile üleminek liiga suure hooga, järgides mõtteviisi “Kõik nüüd ja kohe!”. Kuid treener paneb südamele, et enne suurt muudatust võiks endalt küsida: “Kas ma olen valmis selliselt toimetama oma elu lõpuni?” Tasuks läbi mõelda uue elulaadi plussid, samuti meeles pidada, et uue harju­muse tekitamiseks tuleb tihti millestki vanast loobuda.

Omaette treenida meeldib treeneri sõnutsi paljudele tänu väljavaatele olla iseenda peremees. Alati jääb võimalus oma keha kuulates valida ja otsustada, milliseid harjutusi ja kui suurtes raskustes täna teha. “Kas täna on päev, kui tahan end niisama mõnusalt liigutada, või hoopis see päev, millal soovin endast trennisaalis kõik anda?” soovitas Siimenson endalt küsida.

Suure osa algajate eesmärk on tunda end oma kehas hästi, tervena ja enesekindlalt. “Üks peapõhjusi, miks personaaltreeneri poole pöördutakse, on alustada trennitegemist kohe nii-öelda õige jalaga,” rääkis Siimenson, kes jõusaalivõhikutel soovitab seda kindlasti teha. “Me ei saa kõike ise osata ega teada,” seletas personaaltreener. Hambavaluga pöördume ju spetsialisti poole, selmet hakata ise hambaid puurima.

“Enda kogemusele tuginedes leian, et üheskoos treeneriga jõutakse eesmärkideni kiiremini ja efektiivsemalt kui omaette pusides,” kinnitas Siimenson. Treeneriga on märksa lihtsam muuta trenn osaks argipäevadest: kui ­ikka on aeg kokku lepitud, ei saa koju diivanile jääda ega teist inimest ootama jätta.

Siimenson möönis, et personaaltreeningud tähendavad üpris suurt väljaminekut, ent tema meelest tasuks seda kulutuse asemel võtta investeeringuga enda tervisesse. Kahjuks jõuab nii mõnigi trenni alles siis, kui on tekkinud kas liikumispiiratus, vigastus või muu takistus. “Kuid positiivne on see, et kui inimesed näevad, kuidas liikumine aitab nendest ebakõladest taastuda, jäävad nad aktiivse eluviisi juurde,” rõõmustas treener.

Kogemus

Triin Mäger (paremal) ja Karoliine Aus on teinud läbi sport­liku väljakutse, mille käigus prooviti jõusaalitreeninguidki.
Triin Mäger (paremal) ja Karoliine Aus on teinud läbi sport­liku väljakutse, mille käigus prooviti jõusaalitreeninguidki. Foto: Mailiis Ollino

Ei mina ega Triin Mäger, kes me Pärnu Postimehe ja Kahe ­Silla klubi sportlikus programmis “Diivanilt jooksudiivaks” jooksjaks pürgisime, polnud varem jõusaalis treeninud.

“Olen täheldanud, et jõusaali minekut võingi jääda edasi lükkama,” märkis Triin, kes seni oli eelistanud rühmatrenne.

Ent personaaltreeneri käe all jõusaalitreeningutega alus­tada tundus meile mõlemale hea variant. Treener jälgis meie tehnikat ja parandas seda vajadusel. Samuti andis põneva harjutuste valiku.

Suur hulk võõraid masinaid, millest algaja ööd ega mütsi aru ei saa, esmalt hirmutas. Kuid treeneriga hakkasime end jõusaalis üha hubasemalt tundma. Siiski oleme siiani jätkanud rühmatrenne, olgugi mõlemal olemas personaalne jõuharjutuste kava.

Ettevõtmise jooksul avastas Triin, et talle istub selts­konnas treenimine väga hästi, mulle aga meeldis rohkem personaaltreeneriga kahekesi harjutada. Siis tundsin end enesekindlamalt ja teadsin, et treener hoiab mul kogu aeg pilku peal ja võimalus end vigastada on üliväike.

Märksõnad
Tagasi üles