:format(webp)/nginx/o/2019/12/12/12805449t1h71fb.jpg)
Pärnakate asutatud MTÜ Tunne andis novembri keskel välja esimese noore hakkaja stipendiumi. Tegu oli maakonnaülese tänuavaldusega aktiivsetele 14–26aastastele tegutsejatele. Stipendiumi pälvis Pärnu Koidula gümnaasiumi 18aastane õpilane Kaari Pulst.
Õpilasesinduse üks põhiülesandeid on luua kaasõpilastele ja ka endale meeldiv ja huvitav keskkond. On ilmselge, et noored tahavad peale õppimise muid asju teha ja sellepärast peabki mõtlema uusi huvitavaid tegemisi ja üritusi. Et aga kõik üritused hästi välja tuleksid, on vaja, et õpilasesindus selle nimel koos töötaks.
Kuna mina olen alles sellest aastast õpilasesinduse president, siis väga palju ei ole suuri üritusi veel olnud. Meie kõige suurema ja olulisema ürituse – jõuluballi – ettevalmistus alles käib.
Swedbank korraldas konkursi, mille raames andis ära oma vanad arvutid, mis olid väga heas korras. Võtsime koos Vanakooli noortekeskusega võimalusest kinni ja osalesime konkursil. Läks hästi ja noored, kes ootasid pikisilmi võimalust kasutada arvuteid, said selle.
Neid fonde on meeletult palju, aga mina olen kõige rohkem kirjutanud “Nopi üles” projekte. Need on sellised veidi väiksemad ja lihtsamad projektid. SANA (sihtasutus Archimedese Noorteagentuur) ja Erasmus+ on aga mulle ilmselt kõige hingelähedasemad organisatsioonid, sest nad pakuvad nii palju võimalusi ja minu arust võiksid noored rohkem nende tegemistest huvi tunda.
Ei saa sundida kedagi abi otsima, kui ta seda ise ei taha, aga saame neile olla toeks kas või igapäevaasjades.
Ma olen kirjutanud palju erisuguseid projekte, et arendada noorte vabaajategevust, näiteks seesama projekt, tänu millele arvutid noorteni jõudsid, Erasmus+ rahvusvahelise noortevahetuse projekt ja olen ka aidanud kirjutada ühe noortekohtumise projekti.
Üsna varsti plaanin kooli huvijuhi ja veel mõne noorega kirjutada projekti Erasmus+ rahvusvaheliseks noortevahetuseks.
See on projekt, mille käigus saavad noored abi paluda endavanuste ehk noorsaadikute käest. Kui noorel on mure, saab ta meiega ühendust võtta ja tema probleemi põhjal suuname ta edasi asjatundjate poole. Oleme lüli abivajaja ja aitaja vahel, sest paljud noored ei oska või ei julge tihti ise abi otsida.
Soovitan olla neile toeks. Ei saa sundida kedagi abi otsima, kui ta seda ise ei taha, aga saame neile olla toeks kas või igapäevaasjades. Nendega kas või lihtsalt suheldes, neid märgates, tunnustades: saame tuua veidike õnne nende ellu ja ehk ühel hetkel usaldavad nad meid küllalt, et jagada muret või paluda abi.
/nginx/o/2019/12/12/12805448t1hbe3d.jpg)
See on ülilahe amet ja imeline üritus. Partnerlusjuhi töö on tegelda inimestega, tänu kellele on üritust korraldada võimalik. Tuleb suhelda organisatsioonide ja firmadega ning luua häid suhteid. Kui varem olin ma kokku puutunud enamjaolt sponsorite otsimisega, siis juba mõne kuuga, mil ma olin “Laheda koolipäeva” partnerlusjuht, arenesin tohutult palju. See amet ei ole ainult suhtlus inimestega, vaid sa saad areneda mitmel tasemel.
See, kui keeruline miski on, oleneb suuresti inimese mõttemaailmast. Kui oled ise tubli ja tahad midagi korda saata, on alati võimalus. Loomulikult tuleks tajuda piire, et sa ennast liialt ei koormaks ja lõpuks ei murduks.
Neid hetki, kui mind ei võeta tõsiselt, on ilmselt olnud, aga kuna ma olen selline inimene, kes ei lase ennast mõnest tagasilöögist või arvamusest mõjutada, siis otseselt see pole mind takistanud tegemast asja, mida ma armastan.
Sellegipoolest on aus kriitika alati hea, sest just nii saab õppida ja asju paremini teha.
Võimas tunne: mõelda, et aasta tagasi olin mina see, kes aplodeeris korraldajatele, ja nüüd ma seisan ise teiste ees. Ma väga loodan, et nii nagu mina sain mullu novembris seal saalis olles inspiratsiooni, said ka teised noored meid laval nähes inspiratsiooni ja tahtejõudu.
Unustage mõte, et näiteks õpilasesinduses olemine või vabatahtlik töö on ajaraisk, sest selle eest ei saa tasu.
Iga üritus erineb ja absoluutselt kogu aeg õpib midagi uut. Aga kõige eredamalt meeles on ikkagi “Lahe koolipäev”. Jah, ma küll ei olnud seal vabatahtlik, aga ma tegin seda tööd siiski vabast tahtest. Kõige paremini on mul meeles kõik meie koosolemised, sest need inimesed on lihtsalt nii lahedad ja armsad.
Teine väga lahe üritus, kus ma ikka abiks käin, on Studio Happy Dancersi Baltic Cup, kus on ka hästi toredad inimesed. Seal saab peale töötegemise alati palju nalja ja kõik need emotsioonid on nii vinged.
Samamoodi kõik muud üritused, kus olen vabatahtlik olnud: esimene, mis mulle meenub, on seltskond. Inimesed ei oska ette kujutadagi, kui palju kogemust ja tutvusi on võimalik niimoodi saada. Just tänu nendele kogemustele ja tutvustele on võimalik elus läbi lüüa.
See on, jah, üks minu 1000 ideest. Kui ma olin väike, unistasin oma salongi loomisest. Vahepeal kadus see ära ja mingi aja pärast tuli uuesti mõte hakata iseendale maniküüri tegema. See oli äkki juba neli-viis aastat tagasi, aga siis ma plätserdasin veel tavaliste lakkidega.
Ka teisel korral millegipärast eemaldusin sellest ideest, aga nagu öeldakse: kolm on kohtuseadus. Ja siin ma nüüd olen: augustis käisin geellaki baaskoolitusel ja nüüd teen sõbrannadele maniküüri.
Samal ajal mõlgutan mõtteid, kuidas luua ilusalong, mis aitaks inimestel paariks tunniks põgeneda sellest kiirest internetimaailmast ja annaks võimaluse avastada kogu iluteenuse vältel näiteks maailma vihmametsi.
Kuna kõik on erinevad, siis kindlasti ei sobi see kõigile. Küll aga soovitan soojalt hästi palju katsetada, sest sa ei saa ju kuidagi muud moodi teada, kas see sobib sulle, kui sa ei proovi. Unustage mõte, et näiteks õpilasesinduses olemine või vabatahtlik töö on ajaraisk, sest selle eest ei saa tasu. Kõige suurem tasu on see kogemus, mida igaüks saab midagi uut tehes. Võib-olla kohe ei ole seda näha, aga tulevikus saate aru, kui oluline see on.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/16/11502840t1h9cb2.jpg)