Noor hakkaja Kaari: Kogemused vabatahtlikuna aitavad elus läbi lüüa

Kaari Pulst sai esimese noore hakkaja ­stipendiumi. Foto: Karoliine Aus

Pärnakate asutatud MTÜ Tunne andis novembri keskel välja esimese noore hakkaja stipendiumi. Tegu oli maakonnaülese tänu­avaldusega aktiivsetele 14–26aastastele tegutsejatele. Stipendiumi pälvis Pärnu Koidula gümnaasiumi 18aastane õpilane Kaari Pulst.

Kaari, sa oled õpilasesin­duse president. Palun räägi, miks on oluline toimiv õpilasesindus koolis.

Õpilasesinduse üks põhiüles­andeid on luua kaasõpilastele ja ka endale meeldiv ja huvitav keskkond. On ilmselge, et noored tahavad peale õppimise muid asju teha ja sellepärast peabki mõtlema uusi huvitavaid tegemisi ja üritusi. Et aga kõik üritused hästi välja tuleksid, on vaja, et õpilas­esindus selle nimel koos töötaks.

Too näide suurest ettevõtmisest, mida õpilasesindus on sinu juhtimise ajal ellu viinud.

Kuna mina olen alles sellest aastast õpilasesinduse president, siis väga palju ei ole suuri üritusi veel olnud. Meie kõige suurema ja olulisema ürituse – jõuluballi – ettevalmistus alles käib.

Tänu sinule on Raeküla Vanakooli keskuses nüüd arvutid, kuidas sa need sinna muretsesid?

Swedbank korraldas konkursi, mille raames andis ära oma vanad arvutid, mis olid väga heas korras. Võtsime koos Vanakooli noorte­keskusega võimalusest kinni ja osalesime konkursil. Läks hästi ja noored, kes ootasid pikisilmi võimalust kasutada arvuteid, said selle.

Oled kirjutanud projekte nii Eestis kui mujal Euroopas. Mis fondist on sinul õnnestunud oma tegemistele toetust saada?

Neid fonde on meeletult palju, aga mina olen kõige rohkem kirjutanud “Nopi üles” projekte. Need on sellised veidi väiksemad ja lihtsamad projektid. SANA (sihtasutus Archimedese Noorteagentuur) ja Erasmus+ on aga mulle ilmselt kõige hingelähedasemad organisatsioonid, sest nad pakuvad nii palju võimalusi ja minu arust võiksid noored rohkem nende tegemistest huvi tunda.

Ei saa sundida ­kedagi abi otsima, kui ta seda ise ei taha, aga saame neile olla toeks kas või iga­päevaasjades.

Mis projekte oled kirjutanud?

Ma olen kirjutanud palju erisuguseid projekte, et arendada noorte vabaajategevust, näiteks seesama projekt, tänu millele arvutid noorteni jõudsid, Erasmus+ rahvusvahelise noortevahetuse projekt ja olen ka aidanud kirjutada ühe noortekohtumise projekti.

Üsna varsti plaanin kooli ­huvijuhi ja veel mõne noorega kirjutada projekti Erasmus+ rahvusvaheliseks noortevahetuseks.

Sa osaled vägivalla ennetustöö noorsaadikuna projektis “Siin sinu jaoks”. Mis ettevõtmisega tegu ja mis rolli sina seal kannad?

See on projekt, mille käigus saavad noored abi paluda endavanuste ehk noorsaadikute käest. Kui noorel on mure, saab ta meiega ühendust võtta ja tema probleemi põhjal suuname ta edasi asjatundjate poole. Oleme lüli abivajaja ja aitaja vahel, sest paljud noored ei oska või ei julge tihti ise abi otsida.

Kuidas meist igaüks saaks aidata neid, kes paistavad abi vajavat?

Soovitan olla neile toeks. Ei saa sundida kedagi abi otsima, kui ta seda ise ei taha, aga saame neile olla toeks kas või igapäevaasjades. Nendega kas või lihtsalt suheldes, neid märgates, tunnustades: saame tuua veidike õnne nende ellu ja ehk ühel hetkel usaldavad nad meid küllalt, et jagada muret või paluda abi.

Kaari Pulst abistas vabatahtlikuna Studio Happy Dancersit Baltic Cupil. Foto: Erakogu

Kuulusid veidi aega tagasi­ toimunud noortekonverentsi “Lahe koolipäev” meeskonda partnerlusjuhina. Teatavasti on tegu Eesti suurima noortele mõeldud konverentsiga. Palun seleta, kes on partnerlusjuht.

See on ülilahe amet ja imeline üritus. Partnerlusjuhi töö on tegelda inimestega, tänu kellele on üritust korraldada võimalik. Tuleb suhelda organisatsioonide ja firmadega ning luua häid suhteid. Kui varem olin ma kokku puutunud enamjaolt sponsorite otsimisega, siis juba mõne kuuga, mil ma olin “Laheda koolipäeva” partnerlusjuht, arenesin tohutult palju. See amet ei ole ainult suhtlus inimestega, vaid sa saad areneda mitmel tasemel.

Kas nõnda noorena on keeruline sellises ametis tegutseda? Kas on ette tulnud hetki, kus sind ei võeta tõsi­selt?

See, kui keeruline miski on, oleneb suuresti inimese mõttemaailmast. Kui oled ise tubli ja tahad midagi korda saata, on alati võimalus. Loomulikult tuleks tajuda piire, et sa ennast liialt ei koormaks ja lõpuks ei murduks.

Neid hetki, kui mind ei võeta tõsiselt, on ilmselt olnud, aga kuna­ ma olen selline inimene, kes ei lase ennast mõnest tagasilöögist või arvamusest mõjutada, siis otseselt see pole mind takistanud tegemast asja, mida ma armastan.

Sellegipoolest on aus kriitika alati hea, sest just nii saab õppida ja asju paremini teha.

Mis tunne oli seista konverentsi laval, saalist vastu vaatamas üle 1000 noore, ja mõelda: “Mina olen üks neist, tänu kellele on nad siin”?

Võimas tunne: mõelda, et aasta tagasi olin mina see, kes aplodeeris korraldajatele, ja nüüd ma seisan ise teiste ees. Ma väga loodan, et nii nagu mina sain mullu novembris seal saalis olles inspiratsiooni, said ka teised noored meid laval nähes inspiratsiooni ja tahtejõudu.

Unustage mõte, et näiteks õpilasesinduses olemine või ­vabatahtlik töö on ajaraisk, sest selle eest ei saa tasu.

Oled olnud mitmel üritusel abiks vabatahtlikuna. Millised korrad on jäänud eredalt meelde?

Iga üritus erineb ja absoluutselt kogu aeg õpib midagi uut. Aga kõige eredamalt meeles on ikkagi “Lahe koolipäev”. Jah, ma küll ei olnud seal vabatahtlik, aga ma tegin seda tööd siiski vabast ­tahtest. Kõige paremini on mul meeles kõik meie koosolemised, sest need inimesed on lihtsalt nii lahedad ja armsad.

Teine väga lahe üritus, kus ma ikka abiks käin, on Studio Happy Dancersi Baltic Cup, kus on ka hästi toredad inimesed. Seal saab peale töötegemise alati palju nalja ja kõik need emotsioonid on nii vinged.

Samamoodi kõik muud üritused, kus olen vabatahtlik olnud: esimene, mis mulle meenub, on seltskond. Inimesed ei oska ette kujutadagi, kui palju kogemust ja tutvusi on võimalik niimoodi saada. Just tänu nendele kogemustele ja tutvustele on võimalik elus läbi lüüa.

Soovid tulevikus hoopis oma ilusalongi avada. Kust selline unistus?

See on, jah, üks minu 1000 ideest. Kui ma olin väike, unistasin oma salongi loomisest. Vahepeal kadus see ära ja mingi aja pärast tuli uuesti mõte hakata iseendale maniküüri tegema. See oli äkki ­juba neli-viis aastat tagasi, aga siis ma plätserdasin veel tavaliste lakkidega.

Ka teisel korral millegipärast eemaldusin sellest ideest, aga nagu öeldakse: kolm on kohtuseadus. Ja siin ma nüüd olen: augustis käisin geellaki baaskoolitusel ja nüüd teen sõbrannadele maniküüri.

Samal ajal mõlgutan mõtteid, kuidas luua ilu­salong, mis aitaks inimestel paariks tunniks põgeneda sellest kiirest internetimaa­ilmast ja annaks võimaluse avastada kogu iluteenuse vältel näiteks maailma vihmametsi.

Kas ja miks soovitaksid aktivisti elustiili teistelegi eakaaslastele?

Kuna kõik on erinevad, siis kindlasti ei sobi see kõigile. Küll aga soovitan soojalt hästi palju katsetada, sest sa ei saa ju kuidagi muud moodi teada, kas see sobib sulle, kui sa ei proovi. Unustage mõte, et näiteks õpilasesinduses olemine või vabatahtlik töö on ajaraisk, sest selle eest ei saa tasu. Kõige suurem tasu on see kogemus, mida igaüks saab midagi uut tehes. Võib-olla kohe ei ole seda näha, aga tulevikus saate aru, kui oluline see on.