Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2019/12/12/12806064t1h7ac8.jpg)
Kui Helle Kirsi luuletused mullu kunstnik Pusani jõudsid, polnud viimase poeg Alfred endast märku andnud. Küll aga ilmutasid end Pusa vaimusilmas Kriit ja Tahvlilapp: illustratiivsed tegelased, kes koolivaheajal ellu ärkavad ja duo raamatu “Kool ei murra konti” värsiridade vahel mängivad ja ringi hüppavad.
Jõõpre kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kirsi kogus aastatega kladesse kooliteemalisi luuletusi. Ühed sündisid tundides, teised pandi kirja ürituste tarbeks. Mitu salmi on pühendatud kindlatele inimestele: direktorile, koristajale, töömehele või kokale. Inspiratsiooni ammutas ta õpilastestki. Näiteks põhineb “Koolilugu” tõestisündinul.
“Oli üks noormees, kes kirjutas kogu aeg “öheksas” ja “öhel”. Ütlesin, et ei lase teda nii lõpueksamist läbi. Lõpukirjandis oligi ta kirjutanud “öhel”, siis kriipsu peale tõmmanud ja ära parandanud,” meenutas Kirsi kentsakat juhust.