Vanas bussijaamas näeb valguse ja armastuse mängu

Reedel ja laupäeval etenduv “Papa Walgus” seob loo valgusest armastusega. Foto: ÖÖvalgel

Mullu toomapäeval löödi Pärnu rae­koja fassaad särama valgusetendusega “Pimeduse valgel”, mis meelitas vanalinna sadu pealtvaatajaid. Kõik sooviga haarata kinni võimalusest saada osa valguse ja pimeduse mängust, mis siin pole veel nähtud.

Rahva tagasiside ja korraldajate endagi kunstiline ambitsioon andis tõuke luua rohkemat. Nii kutsuti kohalikud ja külalised septembris esimesele valgusfestivalile ÖÖvalgel, kus taasesitu­sele tuli toomapäeva lavastus ja etendati kolm uut lugu.

“Mulle meenub Argo telefonikõne. Lahendasin Tallinna värava juures viimaseid tehnilisi probleeme, kui ta helistas ja ütles: “Ma pole mitte kunagi nii palju inimesi näinud vanalinnas. ­Appi!” Tema emotsioon ei jõudnud ­mulle täpselt kohale. Mõtlesin: kas neil on paanika?” mäletab festivali lavastaja Kaili Viidas. Muretsemiseks polnud aga põhjust.

“Ma ei osanud oodata, et kohale tuleb nii palju inimesi,” lisas Viidase meenutuse peale ettevõtmise videokujundaja Argo Valdmaa. Uue ürituse nägemus kõnetas inimesi ja meeskond sai kinnitust, et seesugune festival on Pärnus oodatud.

Sügiskuu valguslavastuste valmimise keerises tiirlesid mõtted juba tuleva toomapäeva etenduse ümber. Mida teha tänavu?

Tulemus avab end sel reedel ja laupäeval, kui pimedusega mängib “Papa Walgus”.

Räpp ja Brackmann

Pärnu linna arhitektuuripärlid on etendustes kui omaette tege­lased. Rolli on kehastunud raekoda, Tallinna värav ja Mohri maja. Selgi korral äratatakse ellu ajalooline hoone: vana bussijaam, kunagise linnapea Oskar Brackmanni kodu.

“Tema oli see mees, kes viis Pärnus ellu palju uuendusi. Võit Pärnule!” teatas Viidas. “Tänu temale oli meie linn terves tsaari­riigis esimene, kus võeti kasutusele elektrivalgustus.” Nii on seos etendusega olemas. Brackmann tõi siia valguse ja figureerib uhkelt uues etenduseski.