Naabrionu või isa sarnast jõuluvana näeb üha harvem

Annika Kuusik
, reporter
Copy
Võtsime Korstna talus elava jõuluvana Ärni varustuse pulkadeks lahti. Taat on valmistunud igaks ilmaks ja olukorraks, näiteks paksust lumest läbivuhisemiseks on suusad ja igaks elujuhtumiks oma tool. Jõulutaat tunnistas, et hobust asendab siiski enamasti pisike punane mootori jõul liikuv sõiduriist.
Võtsime Korstna talus elava jõuluvana Ärni varustuse pulkadeks lahti. Taat on valmistunud igaks ilmaks ja olukorraks, näiteks paksust lumest läbivuhisemiseks on suusad ja igaks elujuhtumiks oma tool. Jõulutaat tunnistas, et hobust asendab siiski enamasti pisike punane mootori jõul liikuv sõiduriist. Foto: Mailiis Ollino

Tänapäeva lastele tassib päkapikk juba iga päev sussi sisse rohkem kinke kui kunagi terve lapsepõlve jooksul. Uurisime kõige muu kõrval jõuluvanadelt, kas rõõm ja sära laste silmis on ikka sama mis kümneid aastaid tagasi.

Korstna talus toimetav jõuluvana Ärni siin muutust ei näe. Ta on 40 aastat, punakuub seljas, ukselt uksele käinud. Laste ootus ja rõõm püsib endiselt siiras ja ehe. “See, kui palju nad jõuluvanalt kinke ootavad, on koduste suurte päkapikkude kujundada,” märkis taat. Mida rohkem saad, seda vähem oskad rõõmu tunda. Ärni on täheldanud, et kodud, kus rõhk ei ole kingitustel, laps saab paar–kolm kingitust, on rohkem tunda koosolemise rõõmu. “Lähed teise kohta, kus juba kingikotte kolm. Seal ainult üks kribin-krabin käib,” tõdes ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles