Sirje Niitra: Jõulud – kas kõigile rõõmupüha?

Täpselt aasta tagasi oli jõulude eel maa valge ning jõulutunnet rohkem. Foto: Mailiis Ollino

Käes on aasta üks ilusamaid aegu, mida ammu oodatud. Suures kingituste otsimise ja jõuluvana ootamise tuhinas võiksime nüüd mõelda neilegi, kel parajasti ei lähe kõige paremini või kes on sel rõõmuajal üksi jäänud. Aga neilegi, keda meie seas enam pole või kelles jõulud pigem masendust tekitavad.

Pelgalt mõtlemisest on muidugi vähe kasu. Enamikus peredes on kena komme viia jõulude eel ja ajal lähedaste hauale küünal. Õhtuhämaruses kalmistul vilkuvad tulukesed näitavad, et neid, kes läinud, pole unustatud.

Aga kuidas on elavatega? Nendega, kes on oma koju nelja seina vahele istuma jäänud kas kehva tervise või selle pärast, et neil pole ühtegi lähedast inimest, kes läbi astuks. Märkame siis neid ja koputame näiteks naabrimemme või -taadi uksele, et talle häid pühi soovida ja veidi juttu ajada!