Arvustus: Endla meelitab ajatu tõmbenumbriga

On näha ja tunda, et näitlejad võtavad oma loomakuju ­tõsiselt ja ilmselge mängu­lustiga. Foto: Priit Loog

Jõulud toovad Pärnu Endla teatrisse alati mõne lastelavastuse, seekord on väiksematele ja suurematelegi vaatajatele lavaküpseks saanud lausa tõmbenumber: teada-tuntud lood Joel Chandler Harrise sulest ehk “Onu Remuse jutte”. Nende pajatustega seostub mitmele põlvkonnale Tõnu Aava hääletämber. Näitleja luges need omal ajal heliplaatidele, mida kodudes juba mõnikümmend aastat tagasi palju kuulati. “Mind mäletatakse seni, kuni on läinud katki viimane onu Remuse plaat,” ütles Aav oma eluajal.

Vanal hallil ajal elas metsarahvas laias laanes üsna inimeste kombel. Et elu väga igavaks ei kisuks, visati vahel vempe ja püüti üksteist igat moodi üle trumbata. Kõige suurem krutskivend oli Jänkuonu – Rebaseonu oli nutika kööpjalaga tihti püsti hädas.

Võib-olla me ei teaks neid ­lugusid, kui poleks üht väikest poissi ega vana tarka meest, keda kutsuti onu Remuseks. Onu Remus armastas lugusid vesta ja väike poiss neid kuulata (J. Chand­ler Harris, “Onu Remuse lood”).