The Belka 25 ehk Veerand sajandit Pärnu muusikalist tüviteksti

Nii nagu Tänaku, hapukapsa ja verivorstiga seonduv defineerib eestlust, on The Belka teadmine osa pärnakas olemisest. Foto: Danel Rinaldo

Mõni aeg tagasi oli palju juttu ralliäss Ott Tänakust ja enamik elasid kaasa tema tiitlivõidu teekonnale. Fakte ei tea, aga tundub, et see kirgastas paljusid kaasmaalasi.

Ühes seltskondadest, kus Tänaku edulugu arutluse all oli, juhtus aga kummaline olukord. Nimelt selgus, et seltskonnas viibis keegi, kes polnudki Tänaku võidule kaasa elanud. Kui ta teatas, et tal on juba üsna kopp ees, kuna meedia muust ei räägi, võttis maad küsiv vaikus. “Siis sa küll pole päris eestlane. Kas sa siis laulupeol ka ei käi?”

Just elulises kontekstis selgub see, mis tänapäeva eestlast defineerib. Sama on ju toiduga. Verivorsti ja hapukapsa maitsekombinatsioon on pigem mõistetav eestlasele kui kaugema nurga inimesele.

The Belka veerandsaja tegevusaasta põhjal saab öelda, et see on Pärnu muusikaline tüvitekst ja fenomen, mille mõjuala püsib rangelt Pärnu raamides. Iga aastaga aina enam tundub, et selle nähtuse mõistmine (või vähemalt selgitamine) on võimetekohane vaid pärnakale. Nii nagu Tänaku, hapukapsa ja verivorstiga seonduv defineerib eestlust, on The Belka teadmine osa pärnakas olemisest.

The Belka looming lõimib ükskõikselt elemente väga eri žanritest, mis moodustavad sellest bändist konkreetsetesse raamidesse mittemahtuva kollektiivi. Ei ole ta metal, punk, grunge ega viimase ajal ehk lembelisematest nootidest kantud rokk. Nende looming võib kõnetada ega pruugi seda üldse. Sellele vaatamata on selle žanriülese kompoti mõistmiseks vaja tunnetada Pärnut. Olla kõndinud siin tänavatel, sattunud Veerevasse Õlusse, teada, mis on “kiilakas” ja olnud kohtunud ööelus Belkaga. Tõeline pärnakas mõistab The Belkat. Nende looming on lokaalse sügavama tunnetuse väljendus, provintsi paine. See aitab ehk selgitada, miks üleriigiline aktuaalsus on jäänud saavutamata. Aga see polegi oluline, sest pärnakaid elab kõikjal Eestis ja nii on The Belka ikkagi suurem kui Pärnu.

1994. aastal Mai kultuurikeskuse jõulukontserdil “Tiliseb, tiliseb” debüteerinud The Belka ei olnud selleks ajaks ju uus asi, sest bändi käilakuju Ivo “Belka” Orava autoriloomingus on raske eristada teda ennast ja teda parasjagu saatvaid kollektiive. Ta on artist, kes vahetab saatemuusikuid. Aegadeülene fenomen, kes ilmneb eri kümnenditel ise kastmes. Vaadake kas või tema välimuse muutumist ajas: artist selle sõna parimas tähenduses. Nii põlistab The Belka Belka enda loomingut.

1995. aastal ilmunud kassetilt “Delirium Ridibundus” leiab ju nii Vennaskonna debüütalbumil (1991) ilmunud loo “Minu kodu on minu kindlus” kui näiteks Belka varasema bändi BBB (Gunnar Grapsi bänd oli teatavasti GGG) repertuaaris olnud “Ärge tapke mu ema”. Belka on olnud artistina ühelt poolt julge muutuja, teisalt jäänud alati samasuguseks. Ilmselt just oma autentsusest tulenevalt kõnetab ta eri subkultuurse taustaga inimesi. Lõimis ju Motörheadki omal ajal punkareid ja metalliste.

Bändi viimatine muusikavideo loole “Suusatants” on väga tähenduslik vaatamine. The Belka muusika räägib Pärnust ja pärnakas olemisest. Belka looming on mitme põlvkonna muusikalise vereringe komponent ja lahutamatu osa pärnaka identiteedist. Iga tõeline pärnakas on moel või teisel Belka või tema loominguga puutumuses. Kui ei tea muusikat, on vähemalt kuulnud tema nime. Järgmised muusikute põlvkonnad proovigu järele teha!

Hoida 25 aastat rauda just nii tulisena, et inimesed on alati kontserdil kohal, ostavad endiselt pileteid, plaate ja särke ning laulavad kõiki lugusid kaasa, on märkimisväärne tulemus. Minge homme Templisse ja õnnitlege juubilari. Müts maha ja palju õnne, The Belka!