Lätlastel on alati naabritele midagi näidata

Riia südalinna restorani köögistuudio pakub lahedat meelelahutust - koos kokkadega saab valmistatada endale gurmeeroogasid. Pildil keedab loo autor seenesuppi, kokk Arturs tomatikastet. Foto: Jānis Buls

Kui reisihimulised lätlased naasevad Eestist, korrutavad nad üha oma tuttavatele – ja seda juba aastaid –, et küll ikka Eesti on arenenud, kui jõuaks ja oskaks Lätigi niiviisi!

Eestlased, kes suvel Lätit külastavad, ei jõua jälle ära kiita sealsete linnakeste uuenduskuure. Taas tundub, et naabrid on midagi omanäolist korda saatnud. Milleski on nad ikka ees ja paremad. Noorema generatsiooni baltlased aga alles avastavad naaberriike.

Läti turismiameti kutsel tutvusid Eesti ajakirjanikud Põhja- ja Lääne-Läti uusimate või uuendamisel vaatamisväärsustega, mille üle nad on rahul ja rõõmsad.

Riia mõõtu suurlinn pakub talvelgi avastamisrõõmu: vanalinnas jalutades leidke üles i-punkt ja küsige muuseumide kaarti. Omapärane koht on juugendmuusem ehk Art Nouveau’ muuseum, samuti meditsiiniajaloo muuseum, kuhu on paslik minna lastega, sest väljapanek tõotab värvikat elamust.

Lume ootel linnakesed

Üks Põhja-Läti ehk Vidzeme piirkonna vanemaid linnu Cesis asub Gauja või Koiva jõe orus. Muistne Liivimaa pealinn oma ordulinnuse varemete ja armsa vanalinnaga on küllalt väike, et sealsetes kohvikutes ja poekestes end mõnusalt tunda. Linnas elab 9000 elanikku ja töökäte rõõmuks tegutseb seal ülimoodne õlletehas.

Kohalikel läheb rind puhevile, kui nad saavad jutustada mõnest ajaloolisest sündmusest. Näiteks valmis Cesises esimene rahvusriigi lipp. Seal on elanud Läti rahvuseepose looja ning kuulsa skulptoripere Jansonsi kolm põlvkonda. Jaani kiriku juures on ühe Jansonsi skulptuur: salapärane küürakas pika sammuga astuv munk. Latern tema peos sümboliseerib ajastute valgust ja kui seda puudutada, õnnistab see puudutajagi tulevikku.

Linnakesel on eestlastega ajaloolisi sidemeid, seal elas seitse aastat meie kunstnik Johann Köler, kes tänutäheks maalis Cesise Jaani kirikule Jeesusega altaripildi. Vabadussammas või täpsemalt vabaduse obelisk pandi püsti selle koha kõrvale, kus varem asus Lenin (autor taas üks Jansonseid), ja selle tarvis annetanud eestlased 2000 krooni. Eesti relvavendade auks seisab obeliskil eestikeelne kiri “Mõõgast tõusis päike”.

Sigulda lossikompleks on samuti teada-tuntud, selle vahega, et praegu on see renoveerimisel ja tuleval suvel saab juba ronida lossitorni. Suvise ooperifestivali paigana võtab kogu kompleks värske ilme.

Elava ekspositsiooni on linna loonud liivakunstnik Elmars Gaigalnieks. Gaigalnieks eksperimenteeris 17 aastat, et leida oma, autoritehnika, keegi teine maailmas midagi sellist ei tee. Tema liiva-show toimub keskaegsete lossimüüride juurde viival teel kunstigaleriis. Publik võtab istet ega tea, mida oodata. Muusika saatel erivärvilist liiva segades ja sellel fööni, pahtlilabidate, sõela, haamrit ja nöörirulli abiks võttes kujundeid luues tekitab kunstnik visiooni maailma loomisest.

Nukulinn Kuldiga

Lääne-Läti ehk Kuramaa või Kurzeme piirkonna pärl on Kuldiga linn. Kuldigas on kuus liftiga hoonet ja kuus kirikut ning 10 000 elanikku. Asumi kaitsepühak ja vapitegelane on Püha Kateriina, 3. sajandil Egiptuses Aleksandrias elanud kristlane, kes oli tuntud oma ilu ja tarkuse poolest. Naine otsustanud vaielda usuküsimustes keisri endaga ja see läks talle maksma elu. Kateriinal õnnestus oma targa kõnega nii keisri filosoofid kui perekond ristiusku pöörata, mille eest lasi keiser ta rattale tõmmata.

Nõukogude ajal asendati kristlik pühak kaladega, aga rahvale see ei meeldinud ja iseseisvudes taastati vapil Kateriina kuju, mis sest, et pühaku jalg pole eales Lätit puudutanud. Naise kui maaema kujund on omane paljudele rahvastele, rõõmuga nimetame ju oma kodumaadki Maarjamaaks.

Kuldiga arhitektid on generatsioonide kaupa olnud sirgeselgsed inimesed, kes pole lasknud linnapilti risustada uudsuse vaimustusel. Linnakeses on filmitud lõputult linateoseid, sest vanalinna puitmajakestega ääristatud munakivitänavail jalutades tekib tunne, nagu oleks sattunud 17.–18. sajandisse.

Sellest on veel vähe, Kuldiga võib uhkustada Euroopa kõige laiema kärestiku (249 meetrit) ja Läti kõrgeima (4,15 meetrit) kosega. Kõik see on jalutuskäigu kaugusel ja otsata armas. Kui veel sõita Lääne-Lätisse aprillis, näeb kärestikus hüplevaid kalu ja võib osaleda lendavate kalade festivalil. Ilmselgelt on tegu Läti kõige müstilisema ja romantilisema linnaga. Ometi on selle kauniduse tipu elanikud sunnitud välismaal tööd otsima. Kolmandik koolis käivatest lastest kasvab vanavanemate või tuttavate hoole all, sest tööotsingud on viinud nende vanemad võõrsile.

Uue sihtkohana tutvustatakse turistidele linna lähedal haruldast kolmekorruselist viljaaita (Padures klets) – talupojaarhitektuuri näidet, mis kuulub kohalikule vallale ja on eurorahaga taastatud.

Hoone toimib omamoodi toitlustuskoha ja kultuurikeskusena, selle teisel korrusel paikneb tore talumuuseum, kus ohtralt ehedaid talukambreid koos mööbli, rõivaste, jalanõude, pudi-padiga. Vaevalt talupoegade elu Lätis meie esivanemate omast palju erines.

Viikingite kants

Kuramaa on nagu Eesti saared ja Läänemaa tuntud viikingite kantsina. Läti rahvas on tuletis paljudest hõimudest, kes seda paikkonda põliselt asustanud.

Kui asute sõitma Kuldigast Liepajasse, tehke peatus Edole ja Alsunga külas. Esimeses paikneb imekena taastatud kindlus, teises on võimalik tutvuda suitu kultuuriga.

Alsungas on alati elanud ümberkaudsetest natuke rikkam ja uhkem rahvas, keda nimetatakse suitudeks. Suitud on erinevalt Lätis valdavast luterlikust traditsioonist katoliiklased. Kohalikus katoliku kirikus, Püha Miikaeli kirikus lauldakse pühapäevase missa järel koos piiskopiga rahvalaule, kogu tseremooniat saavad pealt vaadata muu-usulisedki.

Alsunga kohalikus kõrtsis Spelmanu Krogs ja ühe eramu taga Ruta pagaritöökojas pakutakse võimalust valmistada rahvustoitu, täpsemalt Karjala pirukaga sarnanevaid sklandraus’e.

Jõulude ajal on sklandraus’id tore vaheldus rasvasele jõulukapsale ja verivorstidele. Suvel pakutakse neid täidisega pirukaid iga küla müügiputkas.

Sõites Liepaja suunas, näeb paremat kätt merd. Selgub, et viimase sõja ajal pageti just nende randade kaudu Rootsi. Paljud võtsid teekonna ette, teadmata, et Rootsi annab põgenikud Vene valitsusele välja ning Siberist ei ole pääsu. Ja igal aastal uuristab meri seal oma valdusse paar meetrit pinnast, mis tähendab, et iga põlvkonna ajal jääb Jurgale rannaribal merre üks tee ja neid tuleb aina uuendada. Kohalikud mäletavad, et merre on jäänud sadade aastatega nii maju kui kirikuid.

Nõukogude okupatsiooni üks tulemeid oli sealsetele rannakaluritele nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt halvas piiri valvav sõjavägi kohalike tegutsemist maal ja merel, teisalt säilis tänu eritsoonile sealne loodus. Kunagiste jõukate viikingite järeltulijad – nõukogude aja vaesed rannakalurid – maitsesid taas küllust, sest mereäärsete maatükkide hinnad tõusid riigi iseseisvudes taevasse. Piirkonnast sai surfiparadiis.

Tuuled, inglid ja raskmetall

Sellele, kes Liepajas pole varem käinud, jätab see pisut üle 80 000 elanikuga linn väga vastuolulise mulje: Liepaja on kontrastide linn, kus võib sattuda justkui mitmesse eri maailma. Liepaja kujutab endast mere ja järve vahelist asustatud ala. Veekogusid ühendab kanal, mis ühtlasi poolitab linna. Jäävaba sadam meelitas Vene impeeriumi sinna juba 19. sajandil võimsat sõjasadamat rajama. Mere ääres rannamändidega kõrvuti muuli juures undab tuul – Liepajat ei nimetata asjata tuulte sünnilinnaks –, virutades pritsivaid murdlaineid vastu kive. Laintes hulbivad õnnelike nägudega adrenaliinikütid – surfarid. Natuke kaugemal on soo peale ehitatud ja pooleldi mahajäetud sõjaväelinnak oma lagunevate kasarmute, hruštšovkade ja inetute paneelmajadega.

Sõjaväelinnakus on oma õuduste maja – iidne vangla ja praegune muuseum, mis aastaid on meelitanud kohale rahakaid Euroopa tondisõpru ja kummitusfilmide tegijaid.

Liepaja on alati olnud rikas linn. Selle arteriks on endiselt võimas metallurgiatehas, mille toodang reisib laevadel kogu maailma. Kui Kuldiga meenutab nukulinna, siis Liepaja mõjub paigana, kus kõike on suurelt ja palju ning igasuguse mõõdutundeta.

Keset linna asuv luteri kolmainu kirik on ajalooline vaatamisväärsus, mis ähvardab tegelikult laiali vajuda. Sakraalne hoone on kümne terastrossiga kokku tõmmatud ja selle saali ehib Euroopa suurim töötav restaureerimata mehaaniline orel (131 registrit ja 7000 vilet). Soome jäägripolk vandus seal 1918. aastal vastsündinud Soome riigile truudust ja sõitis vabadussõtta. Praegu toimuvad kirikus mainekad orelimuusika festivalid. Turistidel on võimalus testida oma kõrgusekartust ja ronida hunnitu vaatega lossitorni.

Liepaja on kuulus muusikalinn, seal on tsaariajast saati tegutsenud sümfooniaorkester. Kerge muusika lipulaevana on linnas suurejooneline staarialleega rokikohvik ja noodivõtmeid leiab isegi tänavasillutiselt: see on mäng, mille nuputas kohalik turismiteenistus. Lätlased ei karda olla lapsemeelsed. Kui Eestis jagelevad linnad suve-, kevad- ja talvepealinna tiitli pärast, siis Liepaja on oma tuulte linna staatusele leiutanud linna talvel ja suvel läbivad teemad: suvel vallutavad linnasüdame roosid, talvel kaitseinglid.

Tänapäeva mõisaromantika

Omapärane on Liepajast poole tunni teekonna kaugusel asuv hoonekompleks – Berghofi mõis, mille tegi korda Liepaja linnapea. See meer on püsinud oma toolil juba üle 15 aasta, mis on lausa ime. Berghof kuulus parun von Medenile, kes ehitas selle pärast põlengut üles 1912. aastal. Agraarreformi järel tegutses hoones kool, nüüd arendatakse mõisaturismi ja huviväärsusena on sinna rajatud kena piimandusmuuseum.

Kuramaal, kui sõita Liepajast Riiga, jääb teele tore väikelinn Saldus, maanteed pidi linnast välja jääb tee äärde tekstiilikunstnik Baiba Ritele kodumaja-ateljee. See on vaibakunstniku maailm, kesk avaraid mäeseljandikke ja põldusid. Ritele pole üldse vaibakunsti õppinud, saksa keele õpetajana armastanud ta kangaspuude taga nokitseda.

Nüüd esineb ta võrdselt professionaalidega ning on hinnatud tegija välismaalgi. Ritele suudab erakordse tundejõuga kujutada gobeläänidel loodust. Tema lemmikteema on vesi, mille sillerdusi ja sügavust ta oma pannoodel võrratult esitab. Baiba Ritele ateljee külastus on kunstisõbrale tõeline nauding, tulekust peaks ainult kunstnikule varem teada andma.

Retsept

Sklandraus’id ehk lahtised rukkileivapirukad aedviljaseguga

Tainas: 400-500 g rukkijahu; 200 g vett, 50 g rasva või margariini, 10 g suhkrut ja soola, 15 g pärmi, 1 muna. Kartulitäidis: 250 g keedetud kartuleid, 25 g piima, 15 g võid, veidi soola, Porganditäidis: 350-400 g keedetud porgandeid, 50 g suhkrut ja soola, 2 muna, 15 g jahu, 25 g hapukoort.

Valmistamine: kallake jahu lauale ja pange selle lohku tükkideks lõigatud rasvaine. Võtke käesooja vett, lisage sellesse sool ja suhkruga vedelaks hõõrutud pärm ning segage tainas ühtlaseks, hästi töödeldavaks massiks. Rullige 2-3 mm õhukeseks tainaplaadiks ning lõigake sellest välja 10-15 cm ümarad kettad. Näppige ketta servad 1-1,5 cm kõrguselt üles ja pange küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Segage kokku kartuli ja porgandimass.

Kartulimass: suruge kartulid läbi sõela ja segage hästi läbi kuumutatud piima ja või seguga, lisa sool. Porgandimass: riivige porgandid, segage ülejäänud ainetega. Täitke kettad algul kartuli, seejärel porgandimassiga ja pange keskmise kuumusega ahju. Küpsetage 10-15 minutit. Suurendades täitemassi kogust, võite teha ka ainult porgandi- või kartulipirukaid.