Jaak Känd: Inimese kõige tähtsam ülesanne on elu edasi anda

Jaak Kändu võib kutsuda ­sõnasepaks, ­õpetajaks, bridžimeistriks, isaks ja vanaisaks, kultuurikorraldajaks. Iga töö või hobi sünnib armastusest.

FOTO: Mailiis Ollino

Ta tuhiseb minust mööda, samm tempokas ja siht silme ees. Käes kohver, mis on kui Mary Poppinsi vihmavari – igavene ustav kaaslane. Kuhu on tal asja täna? Kas kehastub see mees Gulliveriks või jõuluvanaks, luuleprõmmijaks või malbeks luuletajaks, jutuvestjaks või male­ringi juhendajaks, õpetajaks või bridžimeistriks? On ta parajasti matemaatik või humanitaarlane? Selgub, et selles vanaisa moodi mehes on peidus need kõik.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Harjumuseks on saanud Jaak Kändu kutsuda sõnasepaks, sest ta jutt ja riimid voolavad. Väärib ta varem nimetatud tiitleidki. Neid kõiki, sest tehtud on palju. Kultuurilembene Känd on Pärnu mail tähtis tegija-korraldaja, täites meie kandi luule ja kirjandusega. Ta klapib nii laste kui hooldekodu elanikega. Ta pole saaja, vaid andja. Ja koputab südamele.

Kohtusime eelmisel reedel, 20. detsembril kell üheksa hommikul. Ärkasin vara. Õnneks avasin enne intervjuud Facebooki, mille voog osutub tihti tähtsaks uudistekanaliks. Näoraamat teatas: “Täna on sünnipäev Jaak Kännul.” Haarasin enne kodunt lahkumist sahvrist tahvli Kalevi Maiuspala šokolaadi. See peaks ju sobima?

“Kas olete magusasõber?” oli mu esimene küsimus Kännule, kes Maiuspala vaadates sõnas: “See ju kõige parem!”

Kuidas teie peres sünni­päeva tähistatakse?

Ikka lauldakse üles. Kõige tavalisema lauluga: “Miks magad sa nii kaua? Ei tõuse ülesse, ei kuule kukelaulu …” Abikaasa teeb alati salatit ja torti-kooki. Täna oli minu lemmik – kasukas.

Muidu ma väga suur peo­pidaja ei ole. Tähistan oma pere rüpes. Ei armasta, kui tulevad külalised, keda just ise kutsunud pole.

Kui sain 50, korraldasin suure bridžiturniiri, kuhu kutsusin kõik partnerid, kellega olin paaris võistlustel bridži mänginud, ja Pärnu klubi liikmed. Hiljem hakkasid paljud mängijad minu eeskujul sünnipäevaturniire organiseerima.

Mõne inimese jälg on kogukonnas niivõrd sügav. Sestap on raske uskuda, et ta juured asuvad mujal. Teie olete sündinud Tartus. Kuidas möödus te lapsepõlv?

Meie maja oli Tartus Kastani tänava Võru maantee poolses otsas viimane. See oli esimene elu­maja, mis 19. sajandi lõpul karjamaale ehitati. Mu vanavanaisa Jaak, talumees, tuli Võrtsjärve­ ­äärest ja ehitas Tartusse lausa mitu maja. Meil oli suur aed: sain palju ja vabalt ringi kihutada. Õue keskel kasvas vahtrapuu, mille otsa oli suvel mõnus ronida, et seal siis rahus raamatut lugeda.

Tagasi üles