Voll: Tunnen sind kui äärmiselt tagasihoidlikku inimest. On see voorus või puudus?
Paluoja: Praegust aega arvestades pean seda pigem puuduseks. Kapitalismi tingimustes on see puudus. Tagasihoidlikel peab olema ümber häid sõpru, kes neid toetavad, sest selline inimene võib jääda peavoolust kõrvale. Sind ei panda tähele. Mina olen tagasihoidlik olnud kogu aeg ja ma ei ole siiani muutunud ega muutu ka. Reaalselt saan aru, et ma ise kannatan selle all. Loodan, et mind aitavad minu tööd.
Paluoja: Kuidas keskendud tähtsateks esinemisteks? Oled väga aktiivne inimene. Kuidas sa oma aega jagad?
Voll: Hästi palju mõtlen ja vaen. Vasakule-paremale, plussid-miinused, kas ehk nii või ehk naa. Pean eeloleva vaimus läbi elama, mitte närvi maha suruma. Närv on aastatega täiesti minema lipanud. Mida vanemaks, seda küpsemaks. Vahetult enne üritust ei ole enam aega mõelda.
Mis puutub aega, siis ma ei valeta, kui ütlen, et mul on tööaeg ja vaba aeg. Endale ma väga aega võtta ei oska. See tuleb ehk hiljem. Olin kaua õhtune inimene, aga mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen hakanud väärtustama hommikut. Olla hommikul kohe aktsioonis on väga produktiivne.
Voll: Mis on see kõige-kõigem, mida sa kunstis õppinud oled?
Paluoja: Kunst on minu töö. See on õpetanud, et kui ma midagi teen, ka kõige lihtsamat asja, pean seda tegema nii hästi, kui ma sel hetkel suuteline olen. Kui ma panen töö alla oma allkirja, peab töö olema selline, et minu südametunnistus ei jääks piinama.