Kogukonna tunnustus paneb loovisiku õnnelikult kohmetuma

Toomas Voll saab energiat päikesest ja igatseb väikest puhkust. Foto: Urmas Luik

Eesti kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp andis tänavu kultuuripreemia kahele kohalikule loomingulisele tegelasele: kultuuripärliks nimetati kunstnik Vello Paluoja ja kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi aastapreemia kui kultuuritegija 2011 pälvis koorijuht Toomas Voll oma arvukate tegemistega kohalikul muusikapõllul.

Vello Paluoja on kunstnik, kelle käe all pääsevad arhiiviriiulitelt välja meie kodumaa ja kodukandi kuulsamad pojad ja tütred – paljud unustatud nägudega tegijad, kes kunstniku pastellmaalil uue ja elusa väljanägemise saavad, et tulevased põlved neid ikka nägupidi meenutada võiksid.

Toomas Voll on koorijuht ja lauluõpetaja, kelle tänavuste ettevõtmiste nimekiri on nii pikk, et selle üleslugemisel ruuminappus kätte jõuab.

Huvitav oleks teada, millest räägivad need omavahel teretuttavad säravad loomeinimesed, mida nad küsiksid ja kuidas vastaksid? Prooviks!

Voll: Nimeta kolm mõjuvat põhjust, miks on hea olla Vello Paluoja?

Paluoja: Ma mõjuvaid põhjuseid leida ei oska. See küsimus on määratud rohkem enesekindlatele ja enesega rahulolevatele inimestele. Kui aga ikkagi sellele mõelda, siis on mul olnud võimalus ja au pikki aastaid kujundada pärnakatele käsikirjalisi tänukirju ja tunnistusi ning aumärke.

Teiseks põhjuseks, miks on mul hea olla see, kes olen, no et mulle saadeti kusagilt mõte hakata joonistama tuntud inimeste portreid. See oleks võinud tulla ju aastate eest, aga küllap ei olnud ma siis selleks valmis. Olen rahul, kui saan kujutada just Pärnumaaga seotud inimesi.

Kolmas põhjus. Olen rahul, et mul õnnestub tänu õnnelikule juhuste kokkulangevusele Washingtoni kalligraafide gildi liikmena näidata oma kirjakunsti, osaledes gildi korraldatud näitustel. Kuna minu õpetaja Villu Toots on Ameerika kirjakunstnike seas väga tunnustatud, püüan omalt poolt Eesti kirjakunstile mitte häbi teha. Enam kui poole tuhande liikme seas olen Eestist ainuke.

Paluoja: Milline oleks Toomas Voll ilma muusikata?

Voll: Ma ei tea. Ma arvan, et ma oleks täiesti mõttetu inimene. Mõt-te-tu. Okei, ma vegeteeriks oma bioloogilise lõpuni, aga see oleks pööraselt igav olemine. Koristame maailmast muusika, mis siis juhtuks? Mis tagajärjed sellel oleks inimkonnale?

Ma ei läheks mitte iial tööle kusagile riigiasutuse uksele turvameheks. Mitte et sel ametil midagi viga oleks. See on programm, mis on kusagil üleval paika pandud. Nii peab olema. Igaühel on elus omad rollid täita. Kui ma muusika alal ei töötaks, siis ilma muusikata ma ka elada ei oskaks. Igal linnul oma laul.

Voll: Vello, kui sa poleks tegevkunstnik, kes sa siis oleksid?

Selle kohta oleks hea vastus, et oleksin tegevuseta kunstnik. Mul ei ole olnud mingit kindlat lapsepõlvesoovi, kelleks saada. Juba lapsena armastasin joonistada. Kui siiski mõelda … Ma tegeleks mööbliga. Mul oli kunagi plaan minna kunstiinstituuti sisekujundust õppima. Ma mõtleks mööblit välja ja teostaks. Minu isa oli tisler ning mõne lihtsama riiuli ja kapikese olen oma jooniste järgi teinud. Mul on praegugi kodus üks diivanilaud, mille tegin 35. sünnipäevaks. Lihtne laud, käsisaega välja saetud.

Paluoja: Milline oli sinu esimene enda loodud laul? Mis oli ajend ja millest see rääkis?

Esimene enda loodud laul oli keskkooli lõpus, kui õppisin Kilingi-Nõmme keskkoolis. Olin siis 17–18aastane. See oli seoses omaloomingulise koolisisese võistlusega. Loo pealkirja ma ei mäleta. Laulu konteksti ma ei mäleta, ent küllap oli see mingile valmis tekstile kirjutatud viis, sest ma ei ole kunagi oma lauludele ise sõnu kirjutanud.

Voll: Tunnen sind kui äärmiselt tagasihoidlikku inimest. On see voorus või puudus?

Paluoja: Praegust aega arvestades pean seda pigem puuduseks. Kapitalismi tingimustes on see puudus. Tagasihoidlikel peab olema ümber häid sõpru, kes neid toetavad, sest selline inimene võib jääda peavoolust kõrvale. Sind ei panda tähele. Mina olen tagasihoidlik olnud kogu aeg ja ma ei ole siiani muutunud ega muutu ka. Reaalselt saan aru, et ma ise kannatan selle all. Loodan, et mind aitavad minu tööd.

Paluoja: Kuidas keskendud tähtsateks esinemisteks? Oled väga aktiivne inimene. Kuidas sa oma aega jagad?

Voll: Hästi palju mõtlen ja vaen. Vasakule-paremale, plussid-miinused, kas ehk nii või ehk naa. Pean eeloleva vaimus läbi elama, mitte närvi maha suruma. Närv on aastatega täiesti minema lipanud. Mida vanemaks, seda küpsemaks. Vahetult enne üritust ei ole enam aega mõelda.

Mis puutub aega, siis ma ei valeta, kui ütlen, et mul on tööaeg ja vaba aeg. Endale ma väga aega võtta ei oska. See tuleb ehk hiljem. Olin kaua õhtune inimene, aga mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen hakanud väärtustama hommikut. Olla hommikul kohe aktsioonis on väga produktiivne.

Voll: Mis on see kõige-kõigem, mida sa kunstis õppinud oled?

Paluoja: Kunst on minu töö. See on õpetanud, et kui ma midagi teen, ka kõige lihtsamat asja, pean seda tegema nii hästi, kui ma sel hetkel suuteline olen. Kui ma panen töö alla oma allkirja, peab töö olema selline, et minu südametunnistus ei jääks piinama.

Tihti on juhtunud, et ma ei saa end kiiresti vedama: töö on juba ära antud, aga inspiratsioon toob muudkui uusi mõtteid. See on liigne energiakulu, selle energia võiks suunata hoopis järgmise ülesande teostamisse. Ma ei pea end suureks ega loominguliseks kunstnikuks. Olen tarbekunstnik, kes teeb seda, mida inimestel on vaja. Või vähemalt arvan, et neil on seda vaja.

Paluoja: Kuidas suhtud loomingulise inimese tunnustamisse ja tähelepanu keskmes olemisse?

Voll: Kunstiinimesed on küllalt edevad, sest oleme pidevalt publiku või rahva ees presenteeritud. Edevad heas mõttes. Võib-olla on see minu kiiks, aga mulle on tunnustus natuke häiriv või kriipiv. Mõtlen ikka, et miks just mina, miks mitte tema.

Tekib endaväline kaastunne ja poolehoid teiste vastu. Võiks ju olla külmema kõhuga, et selline oli valik ja otsus ning kõik. Aga mind see ikka natuke lihestab.

Kui tunned, et saad hakkama asjaga, mis sind rahuldab ja pakub rõõmu, võtad tänu kui ausat tunnustust. Selleks ju preemiad ja pärjad välja on mõeldud. Aga ma ei rabele ju selle pärast, et kogukond mind tunnustaks. Kui oled oma tegemistes ja muusikalises sõnumis ja selle kunstilises kvaliteedis aus, on tänu siiras tagasiside.

Voll: Igal värvil on oma jõud ja tähenduslikkus, iga värv kõnetab meid omamoodi. Vello, milline on sinu värv ja miks?

Paluoja: Minu lemmikvärv on olnud pruun toon, ehkki seda on peetud väsinud ja vaevatud tooniks. Mina nii ei ütleks. Valin ikka pruunikaid pabereid. Armastan tumedaid toone, pruune ja musti. Ma ei kanna rõõmsaid toone välja. Ma ei armasta kontrastseid toone, pigem pastelseid, mis sobivad minu tagasihoidliku olekuga. Minu maalid ei ole värvide ja kontrastide rikkad.

Viimasel ajal olen hakanud natuke värvi sisse tooma, tänu Peeter Somelarile, kes seda mulle ikka meelde tuletab. Portreedes olen teinud vahel mõne maalilisema või värvilisema portree, aga teisel päeval käin ta üle ja töö saab ikka minule omases laadis. Võib-olla toob aeg muutusi.

Paluoja: Loominguline töö nõuab palju energiat. Kuidas täiendad oma varusid ehk laed patareisid?

Voll: On ju ka uuritud, et kui inimene töötab loominguliselt, annab ta endast selles protsessis välja, kuid samal ajal tõmbab vampiirlikult tagasigi. Laste energia on alati nii avatud ja siiras, see voolab lihtsalt õpetaja suunas. Kuidas siis muidu seletada, kui enne esinemist või laulutundi oled vahel väga väsinud, aga hiljem justkui uuesti sündinud.

Mina saan hästi-hästi palju energiat päikesest. Olen suveinimene ja käin talviti ikka soojal maal oma patareisid laadimas. See on mulle nii oluline. Lähen raudselt Egiptusesse. (Intervjuu toimus enne reisi ja praegu on Toomas Voll juba püramiidide maal, S. J.) See on juba minu viies reis sinna. Kaheksa päeva lebotan seal, jalad Punases meres. Tõmban D-vitamiini endasse nii, nagu jõuan.