Politseinikele teevad muret piirkiiruse eirajad ja punase tulega ristmikuületajad. Maksuametnikele aga registreerimata töötajad ehitusplatsidel ja mujal: nende pealt jäävad maksud tasumata.

Keskkonnaministeeriumi panevad muretsema elektriautode toetusmeetme nõuete rikkujad. Maanteeamet tunneb muret tehnoülevaatajate pärast, kes kiusatusele järele andes võtavad altkäemaksu. Nimekirja võiks loomulikult jätkata.

Nagu viimaste aastatega selgunud, on paljudel riigiasutustel hulgakaupa muresid. Lahendus neile on tihti üks: laialdane jälgimine. Minule teevad muret esimesed märgid aina lähemale hiilivast jälgimisühiskonnast.

Isikuandmete kaitse ja kodanike jälgimine on vastuoluline teema. Ühelt poolt sooviksid ilmselt paljud säilitade privaatsuse. Teisalt tahaks, et ametiasutustel oleks tänapäeva keerukas maailmas mingisugunegi suutlikkus kurikaeltel silm peal hoida.

Eraisikute jälgimisel kehtivad siiski piirangud ja niisama ei tohi kedagi seirata politseinikud, muud ametnikud ega korporatsioonid. Näiteks pole Euroopas juba kaua tohtinud töötajaid videokaamera abil jälgida, hindamaks nende tööjõudlust. See on isikuandmete töötlemine valel eesmärgil, seega tõsine asi. Kuid pole saladus, et seda ikkagi tehakse. Töötajal oma huvid, näiteks privaatsus, tööandjal omad.

Üldiselt ollaksegi juba harjunud, et kaamerad on kõikjal, isikuandmeid töödeldakse kogu aeg ja igal pool. Ja mida ongi sündsate elukommetega inimesel tööandja eest varjata?

Kuid olgu firmadega lood, kuidas on. Nende tegemised on seadustega küllaltki hästi reguleeritud ja kui mingeid reegleid rikutakse, siis mõni sanktsioon loodetavasti järgneb.

Küll on asjalood teistsugused riigiaparaadiga, mis teeb reegleid ise. Loomulikult on eri riigiasutuste jälgimisvõimalused piiratud, üleeuroopaliselt näiteks isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR).

Samal ajal annab GDPR seadusandjale üsna vabad käed. On küll seatud hulk tingimusi-nõudeid ja sealsamas öeldud, et seadustega tohib neid piiranguid lõdvendada, kui see on avalikes huvides, isikuandmete kaitset on arutatud ja riive ei osutu suureks.

Ent seaduste loomisse on ju kaasatud huvigrupid, näiteks ametnikud, kelle valdkonda reguleeritakse. Nii aga satuvadki seadustesse jälgimist lubavad sätted, mida seal olema ei peaks.

Tõsi, kui jutt laheb Orwelli raamatutest tuttavale totaalsele jälgimisele, meeldib eestlastele nagu enamikule eurooplastest osutada Hiina Kommunistlikule Rahvavabariigile: “Vaat, mis nemad seal teevad, meil on kõik hästi.”

Kuid alles läinud kuul avalikustas Eesti inimõiguste keskus aruande “Inimõigused Eestis 2020”.

Mahuka ülevaate pere- ja eraelu puutumatust käsitleva peatüki tulevikuvaate alapunktis on esimese käimaoleva protsessina öeldud, et andmekaitse populaarsus teemana kasvab. Väga positiivne.

Kommentaarid
Copy