Kalev Vilgats: Suur silm ja kõrv

Eesti põhiseaduse paragrahv 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Foto: Urmas Luik

Olen seda meelt, et isikuandmete teema on üks tundlikumaid, mis puudutab inimesi vahetult. 1990. aastate algul olin Venemaal üllatunud, kui nägin asutustes endiselt rippumas plakateid kirjaga “Nje boltai!” (“Ära lobise!”) ja sinna juurde ­joonistatud suure kõrva ja jutuka naise või mehe figuuriga – olin justkui teinud ajareisi niinimetatud suure isamaasõja aega.

Nõukogude ajal visati pealtkuulamis- ja jälgimis­teemalisi nalju, mõni oligi päris naljakas ja võib-olla mõni lausa elust võetud. Meelis Kalme muretseb põhjendatud jälgimisühiskonna vaikse ligihiilimise pärast.

Ajapikku on mitmesuguse inimesi ja nende eraelu-tegevust puudutava info kogumine ja töötlemine muutunud aina rafineeritumaks. Mäletan, kuidas ühtäkki hakkasid kõigiti ontlikud inimesed kurtma pankade tõrksuse üle. Selgus, et neid inimesi ühendas harjumuslik kohvijoomine või sigarettide ostmine lähedal asuvast kasiinost ajal, mil mängupõrgusse sisenedes muutus kohustuslikuks oma isiku tuvastamine. Pangad mõistagi eitasid mingeid seoseid info han­kimisega.