Rannikul ei osatud hoiatustest hoolimata sääraseks tormiks valmistuda

Oma valdustesse pääses Lembit Künnapas alles siis, kui vesi hakkas taanduma, kuid maja seintelt võis näha, kui kõrgele ulatus koduhoovis lainetanud vesi. Foto: Mailiis Ollino

Häädemeeste mereäärsed majapidamised pandi jaanuaritormi ajal tõeliselt proovile. Raju tuul purustas aknaid ja uksi, võimas merevesi viis hoovilt maju ja autosid. Aga mere ääres elavad inimesed on arvestanud, et põrand peab olema betoonist, suurema veetõusu korral tuleb parkett välja vahetada ja marutuule tõttu katust lappida. Vähemalt arvestavad nad sellega pärast 2005. aastat.

Et Läänemere 100 aasta suurimast tormist on möödas juba omajagu aega, 15 aastat, ilmestab seegi, et inimesed suudavad tolle aja sündmusi meenutades naljagi heita: kellel kanuu järgmise tormi ootel, kes hoiab hoovis vesiratast.

“Tahtsin vaadata, kas maja on alles”

Rannametsas merest mõnesaja meetri kaugusel puhketalu pidaval Lembit Künnapasel oli nooruspõlvest, 1967. aastast pilt silme ees, kuidas merelt tulev maru elamisse tungib, lõhub ja laastab. Seega suhtus ta tormihoiatusse tõsiselt ja õigesti tegi.

Päev enne suuremat mäsu viisid nad abikaasaga talust lambad ja hobused minema ning tõstsid vett kartvamad mööbliesemed elamises kõrgemale. Ise nad elasid talviti mujal.

Pühapäeva, 9. jaanuari varahommikul helistas naabrimees, kellel magamistoas lainetas ja kes naisega saunalaval veelõksus öö mööda saatis. Oma talu seisukorda võis Künnapas üksnes aimata. Koduteel loksus veel pühapäeval meri ja enda majapidamisse ta ei pääsenud.