Üüratu ja palav Austraalia asendus Kihnu idülliga

Paar aastat Austraalias töötanud Daniel Tapp kolis mullu juunis tagasi kodumaale. Juulis naasis ta juurte juurde, kolides Kihnu, kus töötab vallas projektijuhi ja koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Foto: Laura Vadam

Austraalia metropoli Sydney kuulsa Bondi ranna vastas on ühetoaline korter. Mahub sinna neli hingelist. Kaks jagavad voodit, üks leiab aseme vaibal. Viimane seab end sisse külmal köögipõrandal. Päeval on õues 20 kraadi, öösel alla kümne, kuid kamba peale on meestel jagada kaks tekki. Raha saab kiirelt otsa. Viiendal päeval otsustavad nad jõud ühendada ja osta vana, kolmanda seeria BMW. Just nii.

Päev hiljem sõidavad põhjamaa mehed 500 kilomeetrit põhja poole. Ees ootab 35kraadine kuumus. Väikses kohas majutuskohti napib: nii tuleb neli ööd veeta autos. Viimaks leiab nelik soojakute pargis katusealuse, mis pakub päikse eest varju ja on mugavam, kuid niisamuti kitsas.

Umbes 20ruutmeetrine pind on kodu ligemale neli nädalat. Viimane raha kulubki selle rentimisele. Internetti pole, töödki veel mitte. Mida teha? Oodata.

Mehed mängivad kuu aega kaarte. Õues midagi vaadata pole: neid ümbritseb kõrb. Igavus tapab. Pole muud kui passida ja oodata häid uudiseid.

Uhke CV Eestis on seal ümmargune null. Kohalikke tihti ei huvita, millega oled leiba teeninud kodumaal. Tööotsa leiab kergemalt aga siis, kui oled traktoriga sina peal või õnnestub leida amet, kus suudad oma oskusi kiirelt tõestada.

26aastasele Kihnu juurtega Daniel Tapile on põllumasinad tuttavad. Koolipoisina aitas ta tihti Kihnu vanaema. Nii oli tal oskusi, mida Austraalias ette näidata.

Sõprade kutsel sõitis ta aastal 2017 pärast ülikooli ja kaitseväge betoonitöölisena kogutud rahaga Aasia kaudu Austraaliasse. Riiki, kus normaalne sõita 100 kilomeetri kaugusele toidupoodi, tegutseda 40kraadise kuumas ja seista kodus silmitsi eluohtlike ämblikega. Ingliskeelsele maale, kus aktsent muutub iga paarisaja kilomeetri tagant ja teele ei hüppa ette põdrad ega hirved, vaid kängurud. Neid leidub niivõrd palju, et iga kilomeetri järel jääb tee ääres silma järgmine korjus.

Südame alt käib jutt läbi

Tapp sündis mandril, kasvades üles Sindi kandis. Tema juured ulatuvad Kihnu aga nii ema kui isa liini pidi. Noorena astus ta pea iga suve hakul Kihnu praamile ja sõitis vanaemale külla, aitamaks teda põllu- ja aiatöödega. Nautis ta saare vabadustki: meenutades tulevad silme ette nooruspõlve pättused.

“Olenemata sellest, et saarel ei ole alalist korrakaitseametnikku, on Kihnus loomulikult mingid moraaliseadused: ei saa sõgedaks minna, varastada ega teistele halba teha. Seal käimine lõpeks sellistel juhtudel väga kähku,” on Tapp aga alati uskunud.

“Mida vanemaks sain, seda rohkem tahtsin sinna minna,” tõdes Tapp jõulude eel Kihnus, kus ta nüüd elab. “Praamilt maha astudes käib südame alt jutt läbi ja tunned, et oled õiges kohas. Jälle kodus tagasi!”