Päev hiljem sõidavad põhjamaa mehed 500 kilomeetrit põhja poole. Ees ootab 35kraadine kuumus. Väikses kohas majutuskohti napib: nii tuleb neli ööd veeta autos. Viimaks leiab nelik soojakute pargis katusealuse, mis pakub päikse eest varju ja on mugavam, kuid niisamuti kitsas.
Umbes 20ruutmeetrine pind on kodu ligemale neli nädalat. Viimane raha kulubki selle rentimisele. Internetti pole, töödki veel mitte. Mida teha? Oodata.
Mehed mängivad kuu aega kaarte. Õues midagi vaadata pole: neid ümbritseb kõrb. Igavus tapab. Pole muud kui passida ja oodata häid uudiseid.
Uhke CV Eestis on seal ümmargune null. Kohalikke tihti ei huvita, millega oled leiba teeninud kodumaal. Tööotsa leiab kergemalt aga siis, kui oled traktoriga sina peal või õnnestub leida amet, kus suudad oma oskusi kiirelt tõestada.
26aastasele Kihnu juurtega Daniel Tapile on põllumasinad tuttavad. Koolipoisina aitas ta tihti Kihnu vanaema. Nii oli tal oskusi, mida Austraalias ette näidata.
Sõprade kutsel sõitis ta aastal 2017 pärast ülikooli ja kaitseväge betoonitöölisena kogutud rahaga Aasia kaudu Austraaliasse. Riiki, kus normaalne sõita 100 kilomeetri kaugusele toidupoodi, tegutseda 40kraadise kuumas ja seista kodus silmitsi eluohtlike ämblikega. Ingliskeelsele maale, kus aktsent muutub iga paarisaja kilomeetri tagant ja teele ei hüppa ette põdrad ega hirved, vaid kängurud. Neid leidub niivõrd palju, et iga kilomeetri järel jääb tee ääres silma järgmine korjus.