Ajaleht oli elektri, raadio ja mobiilita jäänutele ainus infokanal

Rannametsa pärast tormi. Foto: Ants Liigus

Pühapäev, 9. jaanuar: erakorraline tööpäev

Ööl vastu pühapäeva, 9. jaanuaril puhkenud torm laastas Pärnumaad suure innuga. Sellel pühapäeva hommikul helistas ajalehe tollane tegevtoimetaja Iira Igasta läbi ajakirjanikud, küljendajad, tekstitoimetajad, fotograafid ja tund–paar hiljem olime toimetuses, et anda välja Pärnu Postimehe erileht, mis kanti maakonnas postkastidesse esmaspäeval ja teavitas inimesi toimunust. See kaheksaküljeline, nüüdseks rariteediks muutunud ajaleht oli tollal paljudele elektri, raadio, mobiilita jäänutele ainus infokanal.

Sain kesklinna korterist toimetusse söösta alles pärast sõna otseses mõttes tormiabi pakkumist. Hea tuttav Tartust helistas ja palus mul enda juurde majutada oma tütre, kes õppis Pärnu kolledžis ja üüris korterit Tammsaare puiesteel korrusmajas, millelt osa katust lendas tugeva tuulega minema. Neiu elas nädalat–paar minu juures, kuni katust parandati ja ta sai tagasi minna.

Kui rannikul olid kümned pered veevangis, siis sisemaal mattusid külad pimedusse. Teadmata ajani kestev elektrikatkestus tabas tootmistalusid ja suurfarme. Sõitsime sel erakordsel tööpäeval igaüks ise suunas, mina maale. Vooluta jäänud farmides otsiti üles veneaegsed jõujaamad, mis mürisesid kohutavalt ja neelasid tunnis tohutul hulgal diislit, aga lehmad said lüpstud ja talitatud.

Maapoed osteti taskulambipatareidest ja küünaldest tühjaks.