Neljas Rännupaun: palverändur näitab seikleja seljakotti

Esimest korda Camino de Santiago palverännuteel 2017. aasta sügisel. Foto: Erakogu

Pärnu kultuuriklubi Tempel rännujuttude vestmise sarja Rännupaun neljandal õhtul jagab kogemusi Merle Rallmann. Hispaanias ja Portugalis Camino de Santiagol ehk Jaakobiteel jalgsi mitu kuud seigelnud naine räägib rännu võludest ja valudest ning selgitab, mis inimesi sinna ikka ja jälle tagasi meelitab.

“Nakatusin camino-pisikusse 2017. aasta sügisel, kui käisin oma esimesed 1000 kilomeetrit Prantsusmaa ja Hispaania kaudu Atlandi ookeanini,” jutustas Rallmann. “Koju jõudes ei andnud hing rahu enne, kui paika sai pandud järgmine tee: siis juba Portugalist.” Sellele järgnes Põhjatee mööda Kantaabria mere rannikut ja Camino Primitivot.

Camino de Santiago palverännutee sihtpunkt on Loode-Hispaanias asuv Santiago de Compostela linn, mille katedraalis hoitakse apostel Jaakobuse säilmeid. Sellepärast on see katoliiklastele üks tähtsamaid palverännaku finišeid.

“Hispaania, aga ka Portugali ja Prantsusmaa palverännuteede võrgustik on unikaalne, sest teed on märgistatud ja kaetud rändurile vajaliku infrastruktuuriga,” rääkis neljast camino’st osa võtnud pärnumaalane. Palverännaku teeb eriliseks seegi, et huviline saab valida radade vahel. Kõndimine on jõukohane vähemsportlikulegi inimesele. Kaasa pole tarvis pakkida matkavarustust ega kaarte. Iga seikleja valib sobivad peatused ja rütmi.

“Mis peamine: teekonnal on kõik võrdsed. Tähtis ei ole rahakoti paksus, vanus, usk, rahvus ega füüsiline võimekus,” kinnitas Rallmann. “Juttu jätkub võhivõõraga esimesest kohtumisest.”

Meie kandi naine otsustas Rännupauna sarjast osa võtta, jagamaks kogemust nendega, kel huvi end proovile panna või rutiini murda. Ülehomme saab tutvuda seikleja seljakoti ja templeid täis passi ning palveränduri tunnistusega.

Kultuuriklubi juhataja Andres Tölbi ütlust mööda on sari kenasti käima läinud. Eelmistest kordadest jäi juhile kõlama, kuidas rahvuste stereotüübid ei pea paika. “Inimene kipub kartma seda, mida ta ei tunne. Sellest ka ütlus “hirmul on suured silmad”,” tõdes Tölp. Tema sõnutsi on seiklejate jutust selgunud, et pigem kohtab vastupidist.

“Rändajaid aidatakse ja nende vastu tuntakse huvi,” märkis Tölp. Ühtlasi on kinnitust saanud tõsiasi: mida laiem silmaring, seda paremini elus hakkama saab.

Oktoobris algatatud Rännupaun kutsub osalema inimesi, kes on rännanud või põnevasse paika sattunud ja soovivad kogemust teistega jagada. Üritus toimub kord kuus aprillini.