Tegus maanoor on vanemate nägu

Andri Annervieki isa Egon Annerviek on põline maamees, kes iial pole linna kibelnud. Maaellu on kiindunud järeltulijagi, kel plaan pärast õpinguid kodukanti naasta. Foto: Urmas Luik

Lääneranna valla Jänistvere küla Tõukre talu vanim perepoeg Andri Annerviek õpib Tartu ülikoolis viimasel kursusel bioloogiat. Maal üles kasvanud noormees sõidab aga pea igal nädalavahetusel kodukülla – Jänistverre tagasi ühes pruudi Piia Katharina Vaani ja kolmekuuse tütre Mirteliga.

Tegemist ja võimalusi pakub linn küllaga, kuid korteris nelja seina vahel jääb puudu ühest – vabadusest. Samuti linnulaulust ja tuttavadest nägudest. Noormehe isa Egon Annerviek märgib tabavalt: kui loom on terve elu olnud vabapidamisel, ei pane teda ketti. Niisamuti on lood inimesega. “Kui ta on harjunud vabalt elama, siis ta linnaga ära ei harju. Seal ei pruugi ollagi aega vabadusele mõelda,” mõtiskleb perepea, põline maamees, kes linna pole eales kibelnud.

Poeg, 22aastane Andri on kindel, et naaseb õpingute järel kodukanti. Eeskuju võtab vanematelt, kuid plaan on ajada oma vagu. Sellega tegi noormees algust kooliajal. Esimene ambitsioon ja salasoov ilmutas end kirjandustunnis, kui paberile sai kribatud õpetajale põnev lugemine. “Arutlesin selle üle, et kogukond võiks rohkem kokku hoida. Minu ideed tundusid tollal üsna utoopilised,” leiab noormees. “Õpetaja ütles: “Tee ära!””