End 40 aastat süstinud mees tahab näidata, et diabeet ei välista täisväärtuslikku elu

“Teevad kõik ise ära, vajuta vaid nuppu,” näitab Aivar Haas moodsamaid insuliinisüstlaid. 40 aasta jooksul on ta näinud aga selliseidki, mis nõrganärvilisel hirmujudinaid tekitavad. Foto: Urmas Luik

Lihula külje all elav 61aastane Aivar Haas teab kellaajast kinnipida­mise tähtsust. Ta on üsna varasest noorusest põdenud esimese tüübi diabeeti. Viimasest 40 aastast mäletab mees kahte korda, kui süstimisega ­mõne minuti hiljaks jäi. Need lõppesid koomaga, millest tänu kiirele reageerimisele õnnestus tal küll välja tulla. Nüüd, küpses eas, leidis Haas olevat õige hakata pikaaegset raske tõvega elamise kogemust jagama äsja haigestunutega, kellele tulevik tume näib.

Haasi elu muutus täielikult 1979. aastal, kui ta naasis Nõukogude armeest. Kaks aastat oli ta Karjalas radaribaasis iga päev lahinguvalmiduses. Sealsed radarid olid võimsad. “Meil oli näha, kui Inglismaal lennuk hakkas ­õhku tõusma,” toob Haas näite. Seda perioodi peabki Haas oma haigestumise põhjuseks. “Ilmselt sain kiiritust või mingeid magnetlaineid,” arvab ta.

Seda, kas tema lähisugulaste seas on kunagi diabeeti esinenud, Haas ei tea. “Eesti ajal inimesed surid ära ega teagi, millesse nad surid,” nendib ta. Küll lahkus üks kaugem sugulane 36aastaselt dia­beedi tõttu. “Tema režiimi ei pidanud,” märgib Haas.