Terava silmaga kaljukotkas purustab saagi halastuseta

Et pääseda osava kaljukotka küüniste eest, on saakloomal tarvis tohutult õnne. Foto: Karl Adami

Aastaid tagasi olid pea kõik fotoretkedel silmatud taeva all tiirutavad suured linnud mulle kas hiireviud või kotkad. Huvi suurtiivuliste vastu oli üsna ahtake, sest mis seal salata: algajale linnu- ja fotohuvilisele jäid röövlinnud kättesaamatuks. Nüüdseks olen aga ära näinud kõik meie mail tegutsevad kotkad ja naljalt hiireviu või sootuks kanakulli pähe neid enam ei määra. Eriti paelub mind harva nähtav maakotkas.

Kalju- ehk maakotkas on üks meie suuremaid kotkaid. Kui kõrvutada talvelgi Eestis tegutsevaid meri- ja kaljukotkast, jätab viimasena mainitu sihvakama mulje ja on veidi väiksemgi. Kaljukotkas on pikatiivaline ja pika sabaga kotkas. Alapool on tal kuldse hõnguga pruun nagu ei ühelgi teisel kotkal, pea punakaspruun, pea­lagi kollakas. Väga tõsise pilguga kaljukotkast ei kohta just sageli, sest see lind esineb arvukamalt hõreda inimasustusega paigus nagu järsakud, suured metsad ja soomassiivid.