Laura Vadam: Ära loobi oma sisemist s*tta!

Miks ei tegele me oma sisemise s*taga ise? Foto: Priit Simson

Ta astus s*ta sisse. Sõna otseses mõttes. Rebis määrdunud talla maa küljest lahti ja libistas seda mööda ettejuhtuvat valget seina. Mis on õige ja vale, ilus ja kole? Seda ta endalt ei küsinud. Kunstnik küll, aga ajaloolise muuseumi fassaad jäi ta vihale ette.

Kuhu on hea oma ängi ja vaenu suunata? Ikka väljapoole. Klienditeenindajasse, naabrisse ja emasse, avalikku tualetti ja teise inimese koju või töökohta. Pole minu s*tt? Küll keegi ära koristab. Sest: pärast mind tulgu või veeuputus.

Kõige tähtsam on, et mul läheks hästi. Olen ühe kommipaberi võrra kergem, määrdunud jalanõu võrra puhtam ja ühe vihapuhangu järel õnnelikum. Küll on hea!

Mõtlen tihti, kas olen ikka eksistentsialist, uskudes, et elu algab minust ja mu valik on vaba. Enamjaolt saan vastuseks “jah”. Teinekord tulen maa peale tagasi. Eelkõige siis, kui tajun, et ma pole üksi.