Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
/nginx/o/2020/01/24/12892167t1ha7a0.jpg)
Kui Birjo Piiroja tosin aastat tagasi esimese koera võttis, otsustas ta kasvataja soovitusel koertekooli minna, et neljajalgne sõber oleks hästi kasvatatud ning lemmik ja perenaine teineteist paremini mõistaks.
Eri koolitajate juhendamisel asuti usinalt tööle, ent peagi ilmnesid loomal käitumisprobleemid ja mida rohkem treeningutele pühenduti, seda hullemaks olukord muutus.
“Koer läks üha närvilisemaks, hakkas tuppa pissima, purustas kodus esemeid, haukus, kraapis uksi ja sikutas rihmast,” loetles Piiroja tagasilööke, mida ta ei osanud oodata.