Peeter Järvelaid: Pensionidebatis on unustatud eakad

Abikaasa surma järel üksinda jäänud pensionäridele oleks abiks lesepensiongi, mida makstaks lahkunu pensionist. Foto: Sander Ilvest

Eakate vaesus on Eestis praegu suur probleem. Kui statistikaameti hiljutise uuringu kohaselt elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 21,7 protsenti elanikest, siis vähemalt 65aastaste hulgas oli suhtelises vaesuses inimeste protsent 43,1. Selle põhjus peitub peamiselt madalas vanaduspensionis.

Kui eakas jääb vanaduspõlves elama üksi, langeb ta praegu suure tõenäosusega vaesusesse, sest enamik pensionäre ei saa üle üksi elava inimese suhtelise vaesuse piiri – 569 euro – pensioniraha kätte. Probleem süveneb, sest üksi kipuvad jääma ikka naised, kelle tööelu jooksul teenitud väiksem palk kandub üha enam pensionidesse.

Vaesusel on 1000 nägu. Kui eakas ei saa endale lubada vajaduse korral tasulist meditsiinilist abi, elementaarset eluruumi pisiremonti, jalanõusid, teatrisse minekut või lapselapsele jõulukingi tegemist, rääkimata hammaste proteesimisest või väikesest turismireisist, siis vaesusega kaasnevad mõjud on sotsiaalne kõrvalejäämine, enesehinnangu langus, enese väärtusetuks pidamine, masendus. Sellel taustal seab kogumispensioni olemasolu meie praeguse teise sambaga liitunud eetilise dilemma ette.