Mari Järvelaid: Vihkamise anatoomia ehk Miks me seda teeme?

Sellel fotol on kujutatud viha magusa vastu, aga eks seegi võib viia millegi tõsisemani. Foto: Toomas Huik

Kui keegi on meile millegi poolest vastumeelne, võib see kergesti paisuda vihkamiseks. Vihkamine muutuv vahel nii ­vastupandamatuks, et selle ajel pannakse toime nii terrori­akte kui julmi piinamisi ja hävingut. Vihkamine on mõistuse tuumarelv. Vihkamisest ajendatud metsikused on inimkonna ajaloos liigagi sagedased, meenutagem kas või stalinistliku, ­hirmu genereerimisel põhineva ideoloogia pealesurumist.

Praegu manipuleerib põhiväär­tustega meedia, mängides meie aju nõrkadele kohtadele ja kasutades ära primitiivset vastandamist “meie ja nemad”.

Need nõrgad kohad on seotud kõige ürgsemas ajuosas paikneva ellu­jäämisinstinktiga. On vaid kolm kiiret reaktsiooni: vihka ja võitle, tunne ­hirmu ja põgene või püüa jääda märkamata, teeseldes surnut. Seega on vihkamine loodud, mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.