Mari Järvelaid: Vihkamise anatoomia ehk Miks me seda teeme?

Mari Järvelaid
, meditsiiniteaduste doktor
Copy
Sellel fotol on kujutatud viha magusa vastu, aga eks seegi võib viia millegi tõsisemani.
Sellel fotol on kujutatud viha magusa vastu, aga eks seegi võib viia millegi tõsisemani. Foto: Toomas Huik

Kui keegi on meile millegi poolest vastumeelne, võib see kergesti paisuda vihkamiseks. Vihkamine muutuv vahel nii ­vastupandamatuks, et selle ajel pannakse toime nii terrori­akte kui julmi piinamisi ja hävingut. Vihkamine on mõistuse tuumarelv. Vihkamisest ajendatud metsikused on inimkonna ajaloos liigagi sagedased, meenutagem kas või stalinistliku, ­hirmu genereerimisel põhineva ideoloogia pealesurumist.

Praegu manipuleerib põhiväär­tustega meedia, mängides meie aju nõrkadele kohtadele ja kasutades ära primitiivset vastandamist “meie ja nemad”.

Need nõrgad kohad on seotud kõige ürgsemas ajuosas paikneva ellu­jäämisinstinktiga. On vaid kolm kiiret reaktsiooni: vihka ja võitle, tunne ­hirmu ja põgene või püüa jääda märkamata, teeseldes surnut. Seega on vihkamine loodud, mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles