N, 8.12.2022

Galerii ja video: näituse avamisele vuras kaheksa päästeautot

Galerii ja video: näituse avamisele vuras kaheksa päästeautot
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Üks. Paus. Kaks ja kolm. Paus. Neli. Paus. Viis, kuus, seitse ja kaheksa. Kõik on kohal. Pritsimehed ja -naised pealekauba. 

“Mis siin toimuma hakkab?” küsib mööduv eakas naine. “Siin avatakse Eesti tuletõrje ajaloole pühendatud näitus,” vastan seepeale, viibates Pärnu muuseumi sissepääsu poole. Niisamuti tunneb huvi kohalik politsei, kes kaheksat pritsiautot nähes kontserdimaja parklasse keerab ja olukorda uudistama tuleb. 

Ent muretseda polnud põhjust. Pärnu, Halinga, Are, Sindi ja Taali kutselised ja vabatahtlikud päästjad kogunesid täna õhtul kesklinna, avamaks muuseumis väljapanek “Pritsuvanker ja tuletõrjuja vormiriided”.

Õhtu algas Eesti tuletõrjemuuseumi juhataja Ivo Pauluse loenguga, mis andis ülevaate pritsimehe ameti ja tuletõrje sünniloost. “Kas siin muuseumis on iial nii palju tuletõrjujaid olnud?” alustas Paulus. “Ei oskagi öelda. Tulekahjusid pole ka siin viimastel aastatel olnud,” jätkas ta. “See on kõik põlemata,” avaldas heameelt Pärnu muuseumi juhataja Aldur Vunk. 

Paulus märkis, et igast tuletõrje arengusse panustanud inimesest võiks pidada eraldi loengu. Neid, keda tasub teada ja meeles pidada, on palju. Eelkõige väärib märkimist Carl Theodor Hollandt. “1860. aastal põles Tallinna sadama Kärdla kalevivabriku laos ära kogu aasta toodang. See oli juba müüdud Peterburi kaupmeestele. Rahagi oli kätte saadud. Tööstus arenes hüppeliselt, kaubaladude tulekahjud olid regulaarsed. Sellest sai probleem. Tekkis vajadus organiseeritud kustutusjõu järele,” jutustas Paulus.

Pärnu muuseumis avati püsiekspositsiooni uusim näitus “Pritsuvanker ja tuletõrjuja vormiriided”.
Pärnu muuseumis avati püsiekspositsiooni uusim näitus “Pritsuvanker ja tuletõrjuja vormiriided”. Foto: Lilli Tölp

“Tallinnas elas Carl Theodor Hollandt: kellasepp, kes oli õppinud Šveitsis ja Prantsusmaal, olles seal vabatahtliku tuletõrjeseltsi liige. Talle tehti ettepanek hakata sama asja eest vedama siingi. Ta moodustas grupi, millega liitusid teised oskustöölised. Nende ja linna toel moodustati 1862. aastal Tallinna vabatahtlike tuletõrjeselts,” rääkis Paulus. Asjad hakkasid liikuma, seltsil läks hästi. “Mitu prouat jättis neile päranduse,” avaldas ta huvitava fakti. 

Pealinna seltsile järgnesid Tartu ja Pärnu. Meie kandis sai ettevõtmine alguse aastal 1866. 

Paulus tõdes, et pärnakatel on täna rõõmupäev. Koju naasis siin 1932. aastal valmistatud vankriprits, mida nüüd saab Pärnu muuseumis oma silmaga kaeda. Peale selle ootavad huvilisi eri vormirõivad ja tuletõrjuja aksessuaarid. 

Pärnu muuseumis avati püsiekspositsiooni värskeim näitus "Pitsuvanker ja tuletõrjuja vormiriided".
Pärnu muuseumis avati püsiekspositsiooni värskeim näitus "Pitsuvanker ja tuletõrjuja vormiriided". Foto: Lilli Tölp

Mullu tähistas Eesti vabatahtlik pääste oma 100 aasta juubelit. Pauluse jutu järgi on meil põhjust olla tänulik ja võime kergemalt hingata, sest praegu on olukord kõvasti parem. Kui eelmisel kahel sajandil nägi vabatahtlike ja kutseliste päästjate vahelist kisklemist, töötatakse nüüd ühise eesmärgi nimel õlg õla kõrval. Ühtlasi suhtutakse ettevaatlikumalt süsteemi ja tuletõrjujatöösse. “Iga kutse peale me enam ei kihuta. 95 protsenti ATS (automaatne tulekahjusignalisatsioon, toim) väljakutsetest on valehäired,” avaldas Paulus. Sellegipoolest suhtuvad päästjad oma töösse kohusetundlikult. Päästeamet ja tuletõrjujad töötavad iga päev, tõstmaks inimeste teadlikkust ja vähendamaks tulesurmade hulka. 

Märksõnad
Tagasi üles