Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/22/12677631t1ha436.jpg)
/nginx/o/2020/01/31/12908077t1h82c3.jpg)
Pärnu Postimehe ja Tre Raadio ühises saates “Aktuaalne Pärnumaal” arutlesid ajakirjanikud Regina Jaakson ja Merle Rallmann ning arhitekt Tiit Raev Pärnu muinsuskaitseala uue kaitsekorra koostamise plaanide üle. Raev kuulub teemaga tegelevasse töörühma, mis koondab Pärnu linna esindajaid, muinsuskaitseameti esindajaid ja sõltumatuid eksperte.
Pühapäeval toimub Pärnu vanalinna muinsuskaitseala uue kaitsekorra koostamise rahvakoosolek, kuhu linnaelanikke oodatakse arvamust avaldama.
Eksperdina töögrupis osalev Raev selgitas raadios kava tagamaid, miks see on kinnistuomanikele parem ja mis on muutunud.
“Muinsuskaitse proovib läinud aasta maist inimeste poole vaadata lahtiste silmade ja avatud südamega,” rääkis Raev, kelle sõnutsi on inspektorite asemel ametis nüüd nõunikud. Arhitekt seletas, et juba toimunud muudatuste põhieesmärk on teha asjaajamine inimestele ladusamaks ja vähendada bürokraatiat.
Saates selgus, et muinsuskaitseamet inventeerib kaitsealadele jäävaid hooneid, mille käigus majadele jagatakse väärtusklassid ja lisatakse klassimärgised. “Nagu külmkappidel energiatähised A, B ja C,” tõi Raev lihtsa võrdluse.
“Selle järgi saab kinnistu omanik vajadusel suuniseid, mida täpsemalt tuleb projekteerimis- ja renoveerimistöödel jälgida ja järgida,” viitas Raev suuremale paindlikkusele. Kas uudne märgis lisab kinnisvarale hinda või kahandab seda, näitab eksperdi ütlust mööda aeg.
“Kindlasti on omanikel väikeste ehitustööde puhul asjaajamine lihtsam ja soodsamgi,” tõdes arhitekt.
Muudatused muinsuskaitsealal tondilossidele elu sissepuhumisele tõenäoliselt siiski kaasa ei aita, sest nende kordategemine seisab muude põhjuste taga. Näiteks Rüütli tänava kahe võidu laguneva maja saatus on teadmata põhjusel, et omaniku soov on olemasolevate asemele püsti panna märksa mastaapsemad hooned, suurejoonelised plaanid aga ei sobi linnale ega muinsuskaitseametile.
“Omanikud peavad arvestama nii naabrite kui keskkonnaga,” selgitas Raev. “Kui maja on räämas, siis see on omaniku soov. Mõni ei armasta oma naist ja annab talle peksa, teine ei armasta oma maja, aga sellest loobuda ei taha.”
Raev väljendas heameelt, et enamik linlasi siiski väärtustab enda omandit ja püüab ajaloolisi pärle autentselt korda teha. “Ülbed 1990ndad on õnneks möödas ja inimesed on hakanud hoolima,” mainis Raev üha enam kasutusse võetavate, plastist kolm korda kallimatele puitakende kohta.
Põgusalt tuli saates juttu linna kaitsevööndi piiride võimalikest muudatustest, samuti saab saatest teada, millised Pärnu praegusaja ehitused ei tee kogenud arhitekti arvates linnapildile au.