Narkoteemalisele etendusele järgnenud arutelul selgusid keelatud ainete proovimise põhjused

Pärnu Tammsaare koolis antud etenduse tegi eriliseks see, et sellele järgnes pooletunnine arutelu, kus publik sai esitada näitlejale küsimusi ja avaldada nähtu kohta mõtteid.

FOTO: Kristina Ehvärt

Möödunud nädalal külastas Pärnu Tammsaare kooli 7.–9. klassi õpilasi teater Must Kast lavastusega “5 ГРАММОВ”. Loo keskmes oli tavaline poiss, kes endale märkamatult satub narkootikumide küüsi ja kellest ajapikku saab süstiv narkomaan.

Suurepärase mänguga tõi Aleksandr Žilenko publiku ette ausa ja valusa loo. Hinnanguvaba jutustuse taga on päris inimene oma läbielamiste, rõõmude, kaotuste ja sisevõitlusega.

Etendusele järgnes pooletunnine arutelu, kus publikul oli võimalik esitada näitlejale küsimusi ja avaldada arvamust nähtu kohta.

Küsimusele narkoteema aktuaalsuse kohta kostis saalist nõusoleku märgiks: “Jah!” Tänapäeval pole probleem keelatud ained kätte saada ja keerulise valiku ette satuvad paljud noored.

Miks ikkagi võetakse vastu otsus narkootikume proovida? Noored vastavad, et ju hakatakse tarbima ikka ennekõike seetõttu, et olla äge, kuuluda gruppi, näidata sõpradele, et olen tegija. Etenduse alguses ütles näitlejagi, et kui sa oled noor, on kõige tähtsam sõprade arvamus. Mõni alustab narkootikumite tarbimist soovist põgeneda murede eest. Vahel mängib rolli pelgalt uudishimu. Arvatakse, et korra proovin ja sellega asi piirdub.

Igatahes ei usu keegi, et just temal võib minna halvasti. Mis siis, et mõnes filmis näidatakse, kui libe on see tee; mis siis, et ajaleht taas kirjutab sellest, kui traagiliselt lõppes järjekordse inimese elu: mis siis, et statistika justkui ei tohiks ju valetada ja need numbrid on hirmuäratavad. Aga “Mina olen ettevaatlik”, “Märkan õigel ajal”, “Kui tahan, siis kohe lõpetan, see on valik”.

Me teame ise ka, et narkootikumid on halvad, aga me tahame teada, miks.

Ilmselt on igaüks rohkem kui korra kuulnud kulunud tõde, et alkohol, tubakas, narkootikumid on halvad, kuid tänapäeva noor ei rahuldu pinnapealse info või keelamisega.

Vestluse juhi küsimusele, kuidas siis, vältides hirmutamist ja klišeid saaksid täiskasvanud jõuda noorteni, et see paneks neid mõtlema ja hoiduma narkootilisi aineid proovimast, vastas üks tütarlaps, et võikski jagada neid päris lugusid. Kõnelda, mis on saanud neist inimestest, kes on sattunud narkootikumide küüsi. See etendus oli rohkem usutav kui need näited, mida meile tuuakse koolitundides, või teadmised, mida puhtalt teoreetiline, kuiv loeng suudab anda.

“Me teame ise ka, et narkootikumid on halvad, aga me tahame teada, miks. Mis võib juhtuda? Kuidas need mõjuvad? Meile öeldakse, et see on halb, kuid ei vastata küsmusele “Miks?”. Keelatud vili on alati magus. Mida rohkem meile surutakse oma arvamust peale, seda suurem on kiusatus teha risti vastupidi,” kõlas veel üks arvamustest.

Ühiselt jõuti järeldusele, et teema on aktuaalne, vajalik ja just selliste lugude abil võib panna noored mõtlema.

Tagasi üles
Back