Noored viivad Eestit edasi, nagu seda tegid nende vanemad

Ene Ergma.

FOTO: PP

Armsad Eesti inimesed, jälle on aastaring täis saanud ja kätte jõudnud aasta 2012. Looduse suures ringkäigus ei toimu kõik perfektselt. Et vigade suurust vähendada, tuleb iga nelja aasta järel aasta pikkust korrigeerida. Tänavu on meil tavalise 365 asemel 366 päeva.

Mis meile eelmisest aastast meelde jäi?

2011. aasta oli parlamendi- ja presidendivalimiste aasta. Juuli hakul toimus meeleolukas noorte laulu- ja tantsupidu. Nii kaua, kui meie noored sellise innukuse ja rõõmuga laulavad ja tantsivad, kestame meie ja kestab meie kultuur.

Tundsime mitu kuud ühiselt muret pantvangistatud jalgratturite pärast. Õnneks saime tänu paljude ametkondade tublide ametnike tööle tunda rõõmu kaasmaalaste vabastamisest ja kojujõudmisest. Head reisihuvilised, see oli õnneliku lõpuga lugu. Oleme kuulnud ka teistsugustest lugudest. Olgem rohkem analüüsivad ja ärgem tormakem liiga uljalt seiklustesse.

Augustis pidasime oma riigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Tänan meie kõigi nimel veel kord neid naisi ja mehi, kellel 20 aasta eest jagus julgust võtta vastu otsus Eesti iseseisvuse kohta. See andis meile tagasi oma riigi.

Mida oodata alanud aastast? Meie dünaamilises maailmas, kus kõik võib lühikese aja vältel muutuda, on ennustamine üsna mõttetu tegevus.

Kuid on üks ettevõtmine, mis on juba alanud ja mille tähtsust on raske alahinnata. See on rahvaloendus. Rahvaloendus annab olulist informatsiooni, millest ühiskond saab oma tegevuses lähtuda.

Esimest korda Eesti rahvaloenduste ajaloos kasutatakse traditsioonilise meetodi kõrval e-loendust, mis igaühel võimaldab end internetis loendada. Olge tublid ja lööge rahvaloenduses kaasa juba täna!

Head kaasmaalased, meie riik on jõudnud taasiseseisvumise järel kolmandasse aastakümnesse. Eesti esimene iseseisvusperiood oli üürike, kestes vaid 22 aastat. Isegi 100 aasta vanune riik on noor riik, mis vajab kõigi kodanike tuge.

Mulle tundub, et viimastel aastatel, mis ei ole olnud meile kerged, on osa meist muutunud riigis toimuva suhtes ükskõikseks ning nii mõndagi nähakse tumedates toonides. See ei ole omane ainult eestlastele.

Juudi kirjanik David Grossman on kirjutanud Iisraeli kohta: “Vaadake, mis on juhtunud selle uljalt ja hoogsalt alustanud noore riigiga ja kuidas Iisrael, nagu oleks tema vananemisprotsessi kiirendatud, on järsku lapse- ja noorukieast jõudnud vanuriikka, mida iseloomustab alatine virisemine, kibestumine ja nõrkus.”

Head eestimaalased, meil on kõik võimalused, et me ei peaks oma riigi kohta iialgi nii ütlema. Praegu – võib-olla rohkem kui kunagi varem – vajame teotahtelisi, ausaid ja eetilisi inimesi, kellele läheb korda Eesti käekäik.

Meenutan Lydia Koidula sõnu “Puhtad pihud ehitagu / sinu altar’t, isamaa!”. Olen veendunud, et noored viivad Eestit edasi, nii nagu seda tegid nende vanemad ja vanavanemad.

Head uut aastat meile kõigile!

Tagasi üles