Salutihane hoiab päti kommetega linnu ligi

Salutihased hangivad heal ajal toitu kohe mitme linnu tarvis, sest oma osa võtavad kindlasti puukoristajad ja rasvatihased, kes nii tragid varujad pole. Foto: Karl Adami

Viimastel nädalatel on mind pea igal hommikul tabanud hämming: ­aknakardinat paotades jääb mõistmatuks, mis aastaaeg õigupoolest on. Hoolimata tuulest ja maapinda puudutavast pilve­vaibast olen end igal või­malusel metsaretkele seadnud. Lume- ja jäävabal maastikul kulgeda on küll hõlpsam kui varasematel talvedel, kuid metsasopid on lumeta palju hämaramad. Pimeda­võitu paikades teeb rõõmu, kui teele satub kamp pisikesi salu­tihaseid, kes uljalt oksarägastikes turnivad.

Salutihasel tuleb vaatamata heitlikule ilmale iga päev nokaesist leida. Tõsi, tema elu on tänavusel talvel ­olnud märksa lihtsam kui muidu. Pole tarvis olnud muretseda paukuva pakase pärast, mis öösel tihaste ridu niidab. Soojakraadid aga meelitavad putukaid ja lülijalgseid liikuma ja kuna lumikate puudub, leiavad salutihased toitu metsapõrandaltki.

Salutihased ei pelga lähenevat kahejalgset ja toimetavad toitu otsides edasi. Mõnikord tun­nevad need hallid tihased suurt uudis­himu looduses kulgeja vastu, sest iialgi ei tea, mis inimesest maha jääb. Kui toitu peaks metsas keeruline leida olema, on salutihastel kombeks varasügisest alates koguda talvevaru. Seemneid ja lülijalgseid paigutavad nad puujuurte alla, sambla sisse ja okste vahele.