Urmas Hännile: Ikka verd ja pisaraid kah!

Raeküla koolis poolteist aastat emakeelt õpetanud Urmas Hännile ei saa aru, kust tulevad jutu nagu selleks koolis kedagi aina pekstakse või kiusatakse. Foto: Urmas Luik

Laupäeval Pärnu Postimehes ilmunud kirjatükiga “Lapsevanemad: Sinikad ja verine nina on selles koolis tavalised” seoses pean hädatarvilikuks täpsustada: mind pole Raeküla koolis töötatud poolteise aasta jooksul veel keegi kolleegidest vaenanud.

Ehkki läinud aasta lõpus lehele kirjutanud lapsevanema väitel see sedasi olla. Et uusi õpetajaid nöögitakse, “vanad õpetajad kiusavad õpilasi, õpilaste seas esineb tihti koolivägivalda”.

Kuigi kannan lugemisprille, näen muidu normaalselt. Kuulminegi pole laita. Nõnda on artiklis kõlanud ahastus, nagu Raeküla koolis aina kedagi pekstakse või kiusatakse, nii et teatud hulk lapsevanemaid veel kaalub koolist “nii-öelda põgenemist”, mulle täiesti arusaamatu.