Kell on 17.39. Flöödiõpetaja Marju Mäe palub punupatsidega tirtsul mängida sonaadi viimast osa uuesti. Plika esitab pala kärmemalt kui noodis kirjas, sest buss number 19 lahkub Teatri peatusest kuue minuti pärast.

“Jookse!“ kostab õpetaja suust. Tüdrukul on tuli takus, pillikott jääb lukustamata. Klassi­ukse poole lipates veereb hõbehuulikutoru karbist välja ja põrkab vastu põrandat. “Aaah!” ehmatab õpetaja. Piiga haarab maast pilliotsa, asetab taas kotti ja tõmbab luku hoolega kinni. “Head a-a-a-aega!” hüüab ta koridorist.

Kell on 17.43. Buss lahkub kahe minuti pärast. Hingetõmbeaega ei jää. Tüdruk kinnitab pagasi tugevalt enda külge ja kimab kuus korrust trepist alla garderoobi. Üks käsi varrukas, saapapaelad lahti ja müts näpus, vurab ta bussile. Ja jõuab napilt.

See olin mina. Aga on kümned teisedki Pärnu muusikakooli õpilased, kes mulle vilistlasena – 15 aastat hiljem – siinse kontserdimaja juures õhtuti silma jäävad, kaenlas viiul, trompet või muu hinnaline instrument. Neid mudilasi nähes keerleb kunagise õppuri silme ees oma lugu: meenuvad välisreisid, Nikolai tänava maja ja selle samettoolid, mis moodsasse klaasmajja kaasa võeti, lõpueksamiks valitud palade meloodiad ja legendaarsed õpetajad. Need pedagoogid, kelle abiga said selgeks intervallid, meie ja välismaa heliloojad ning nende kuulsad ooperid-sümfooniad.

Kommentaarid
Copy