Rea Raus: Kestlikust arengust, armastusega

Keskerakonna liige ja pedagoog Rea Raus arutleb, miks ja kas peaks metsa teemadel kõneldes tunded vaka all hoidma. Foto: Urmas Luik

Metsateadlasi ja kogukondi on viimasel ajal süüdistatud tundelisuses. Olgem ratsionaalsed, jätkem tunded kõrvale! See üleskutse kõlab alatasa nii raadio- kui tele-eetris, samuti mujal ajakirjanduses. Millest selline hirm tunnete ees? Ehk võiksime neid senisest hoopis julgemalt tunnistada?

Eestis on viimastel aastatel üha teravamaks muutunud metsadebatt. Argumenteeritud artikleid on meedias avaldatud hulgi. Kõigil tundub arvudes õigus olevat. Ometi jõutakse järeldustes vastupidiste seisukohtadeni sõltuvalt sellest, kes on arvud valinud ja kes on nende tõlgendaja. Tahan seda veelahet analüüsida just tunnete kontekstis: mis on arvude tõlgendaja sees? Sest ilmselt on paljud meist tähele pannud, et üks arv võib saada väga erineva värvingu.

Praegune majanduslik-ökoloogiline-sotsiaalne kriis, mida maailmas näeme, on eelkõige väärtuste ja moraali kriis. Seda on väitnud teadlased ja mõtlejad nii Eestist kui kaugemalt. Seetõttu on aeg rääkida majanduses ja teaduses peale arvude märksa rohkem eesmärkidest, huvidest ja … tunnetest, mis panevad meid toetuma ühtedele või teistele faktidele.

Oleme liiga harjunud retoorikaga, et inimkonna kõige suurem eesmärk on majanduskasv, mille teenistuses peab olema nii inimene kui keskkond. Kuigi ammu toonitavad vastupidist lugematud strateegilised visioonid, viimati Euroopa rohelepe, mis omakorda toetub sadade riikide teadlaste töödele, on vanad mõtte- ja jutumustrid visad kaduma. Ometi peaks inimkonna ja iga indiviidi eesmärk olema tervis, õnn, vaimne valgustumine, maailma ja loodusega tasakaalus elamine. Majandus olgu eesmärkide teenistuses.

Just seda, keskkonna ja majanduse huvide äravahetamise vajadust toonitas bioloog Aveliina Helm ETV hiljutises saates “Suud puhtaks”". Jabural kombel peame aga inimesi, kes elavad loodusega tasakaalus, sageli primitiivseks. Ja neid, kes kogu maailma elukeskkonda, inimeste vaimset ja füüsilist tervist kõige hullemal moel hävitavad, edukaks.

Et meenutada, mis on inimkonna eksisteerimise mõte, ei saa me läbi tunneteta. Hea ja õige tunnetus on ilmselt meis kõigis sügaval sees, seda kutsume südametunnistuseks. Südametunnistuse kuulamise üks indikaatoreid on tunne. Kui hinge jääb kripeldus, halb tunne – mida me muidugi meisterlikult, vahel neuroosi ja depressiooni hinnaga varjata suudame –, on midagi … valesti. Seetõttu ei ole ainult arvude küsimus, kuidas otsustame elada, mis suunas tahame minna. Vastupidi: arve on tänapäeva maailmas nii palju, et mõne korrektse enda õigustamiseks ikka leiab. Seega muutuvad järjest tähtsamaks otsuste kvaliteet, väärtused ja maailmavaade. Kas huvi on vaid teenida raha millegi arvelt või on meie huvi looduse ja inimese heaolu ja tervis, tasakaalus maailm? Selle lahtiharutamine võib anda kardinaalselt erinevaid tulemusi tulevikustsenaariumides.

Paradigmad põrkuvad. Normaalsus on see, et maailmamajanduse edukus ja kasv põhinevad üha räigemal ja julmemal elurikkuse hävitamisel ja inimeste surumisel poolorjandusliku korraga sarnanevasse mustrisse. Süvenegem pisut kas või Aasia tehaste argipäeva: maailm ja inimesed on omavahel seotud ja elukeskkonna kurnamine ja hävitamine toob alati kaasa inimeste kurnamise ja hävitamise. Seega tuleb ümber mõtestada, õigemini meelde tuletada, missugune on soovitav tulevik, millistele väärtustele seda taas rajada, et me ise ja planeet ellu jääksid.

Armastada Maad ja elu sellel ­ilusal planeedil on tunne, mis ­paneb meid hoidma oma peret, kodu, kodumaad ja austama ­loodust.

Sellist arusaama on mõni teadlane defineerinud kui ökoloogilist vaadet, eelkõige inimese ja looduse tiheda seose mõistes. Keskkonnafilosoofia üks harusid – süvaökoloogia lähtub arusaamast, et kõigel elaval on väärtus, mis ei sõltu sellest, millise väärtuse inimene konkreetsele liigile annab. Seetõttu puudub inimesel õigus loodust piiramatult hävitada, et rahuldada oma tarbimisvajadus. See on meie ratsionaalse, tehnilise, teadusliku mõtteviisiga mõnes mõttes tasakaalus, sest teadus mõistab suurepäraselt, kui vähe me maailma toimimisest teame. Näiteks ei tea me suurt midagi seentest. Seeni arvatakse olevat kolme miljoni liigi ümber, ent teadus on suutnud neist kirjeldada umbes 100 000, osale neist vaid nime andes.

Peale selle on teaduse ajalugu palistatud üha uutest avastustest, mis eelmised ümber lükkavad, ja nii saamegi kokku suure küsimärgi: kuidas me teame, mis on hea, tulevikku viiv otsus, eriti kriitilisel ajal? Abi võiks olla põhimõtetest, jätkusuutlikkuse alusprintsiipidest. Need toetuvad ühele tundele: armastusele.

Kuidas ära tunda, kas minul inimesena on see uue ajastu ilmavaade, mis juhiks mind õigeid otsuseid tegema? Äkki nõuab see enese kardinaalset muutmist? Julgen väita, et pigem on tegu meenutamise, kojutuleku, eneseleidmisega. Inimese ökoloogiline maailmavaade, identiteet, inimese ja looduse üheksolemine annavad endast sageli märku tunnete kaudu. Armastus jõuab meieni teinekord läbi valu, kui meid häirib ja paneb nutma vaatepilt purustatud elupaikadest, surmatud loomadest või koduta jäänud lindudest. Muretunnetus meenutab meile küsimust, aga võib-olla vastustki, miks me siin Maal üldse oleme.

Armastada Maad ja elu sellel ilusal planeedil on tunne, mis paneb meid hoidma oma peret, kodu, kodumaad ja austama loodust. Ainult maaga otseselt seotud inimene suudab hoida ja lõpuni kaitsta seda, mida armastab. Tundetusel ja ükskõiksusel saavad jaks ja tahe lõpuks otsa, armastusel ei kunagi.

On aeg eesmärk ja vahendid õigetele positsioonidele seada. Inimlik tunnetus, armastus Maa ja kogu elava vastu on see kompass, mis hoiab suuna õige. Majandus ja tehnoloogia naasevad vahendi rolli ning aitavad meil maailma taastada sellest hävingust, mida oleme põhjustanud. Selleks ei ole vaja tagasi minna kiviaega, vastupidi: naasta inimliku olemuse, loodusega tasakaaluni, samal ajal kasutades geniaalsust, innovatsiooni ja tehnoloogiat vaid hea tegemiseks, katkitehtu parandamiseks.

Ent mis kasu on “pehmest” tunnete ja maailmavaadete arutelust? Siin tuleb meile taas appi teadus. Nimelt on teadlased defineerinud ökoloogilisele maailmavaatele tuginevad kestliku arengu põhiprintsiibid, jätkusuutliku ühiskonnakorralduse ja majanduse põhialused, et tervikuna hakata meie tulevikku paremaks muutma.

Üks mõõtmeid, mis uut tulevikku kujundab, on just nimelt armastus. Tunne meie endi ja looduse vastu.