Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7225995t1h970a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/17/12948751t1h34cc.jpg)
Psühholoog ja ettevõtja Silvia Pütsep nimetab end paadunud optimistiks. Positiivse ellusuhtumise on ta säilitanud hoolimata tõsiasjast, et teismeeast on ta elanud keerukat reumaatiku elu. Peagi hakkab ta vastse kogemusnõustajana elujaatust süstima sama saatusega inimestesse.
Keskkooli lõpus, 1980ndate alguses elas Pütsep täiesti tavalist elu: käis koolis, trennides. Tõsi, põhikooli lõpus kurtis neiu aeg-ajalt, et jalad valutavad. Arstid leidsid, et tegu on kasvuea raskustega: peavadki valutama. Vahepeal tundis tüdruk südames torkeid, kuid noor inimene ei pööra ju sellelegi tähelepanu.