Presidendi külalised valivad aina enam peorüüks rahvarõivaid

Rahvarõivaste meister Anu Randmaa koos abikaasa Rain Randmaaga mullu Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul. Paaril on seljas Anu valmistatud Tõstamaa kihelkonna rahvarõivad. Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

Rahvarõivakomplekti valmimine on kui mäe tippu jõudmine. Sinna viib pikk villast ja pitsist tulvil tee. Käsitöömeistrit kohates saab üsna kiirelt selgeks, et näputööst ei sünni rahvariided, vaid -rõivad. Ehk eriline materjalide, mustrite, detailide ja ehete kooslus, kus iga piste, lõngavahetus ja täpp on ettenähtud kohal.

Tõstamaa käsitöökoja rajaja, rahvarõivameister ja mittetulundusühingu Rahvarõivas eestvedaja Anu Randmaa märkis, et kaunist komplekti sooviv inimene peab kõigepealt selgeks mõtlema, mida rahvarõivad temale tähendavad. Tegija ja tellija võivad paberile kritseldada pildi või kujutada vaimusilmas ette ilusat tulemust, kuid nii nagu meie esivanematele käisid rõivastuse ja selle valmistamisega kaasas traditsioon, oskused ja uskumused, peab tänapäevalgi mõtlema, miks neid tehakse ja kantakse.

Ülehomme, mil Viljandis Ugala teatris tähistatakse Eesti Vabariigi 102. aastapäeva, näeme televiisoris kümneid külalisi, kes valinud peorüüks just rahvarõivad. Kutsutute seas on teist korda Randmaagi.

Mullu sündisid Randmaa ja meistrite Margot Marksi, Silja Nõu ja Vilve Jürissoni koostööst meie presidendipaarile 19. sajandil Inglismaal moodi tulnud ja Eestissegi jõudnud kaapotrõivad: kostüüm ja kuub presidendile, saterkuub abikaasale.

Tähtpäeva ja kontsertaktuse eel jagas Randmaa soovitusi, millele ürituse ülekannet vaadates tähelepanu pöörata. Ta avaldas, kui palju ühe täiskomplekti valmistamiseks aega kulub ja kui palju see on väärt.

Esikohal on ­ ürituse etikett

Eelkõige tuleks mõelda, mis kandjat kõnetab. On need päris rahvarõivad, mõni rahvarõivaese, näiteks seelik, vöö või vanad ehted? Või hoopis rahvuslikud motiivid? “Mõnikord ei ole inimene valmis täiskomplekti selga panema. Sel juhul kantakse hea meelega rahvarõivaesemeid, kombineerides neid nüüdisaegsete riietega,” selgitas Randmaa.

Pole mõtet vaielda teemal, kas jalas on villane või tavaline sukk. Leidub neid, kellele rahvarõivas on õige ja omane siis, kui seeliku lõngki kedratud oma lamba villast. Niisama väärtuslikud on Randmaa sõnutsi meistrilt tellitud rahvarõivad, mis seotud kandja juurte või paigaga.

Pealtnäha ebatäiuslik või poolik komplekt peegeldab tihti praegust olukorda. Nii ei tasu elementide puudumist kihelkonnale omasest komplektist ette heita. Randmaa nimetab mõne põhjuse.