Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/21/12958329t1hab66.jpg)
Kui kirjutasin neljapäeval ilmunud intervjuud Pärnu politseijaoskonna juhi Üllar Kütiga, vasardas meie vestlusest alates peas tema mainitu: perearstid võiksid lähisuhtevägivallast rohkem teada anda. Mulle tundus mõneti kummastav, et selline suhtlusprobleem esineb. Vägivallast teatamine näib mulle elementaarsena.
Jah, saan aru, et patsiendi ja arsti vahel on usaldusside, mida ei soovita lõhkuda, kuid vihjeid toimuvast saaks ikkagi anda. Sellises olukorras ei õnnestu pugeda andmekaitseseaduse taha.
Möödunud aastal oli vägivallajuhtumeid Pärnumaal 236, sealhulgas seksuaalkuriteod. Võib enam kui kindel olla, et tegelik hulk on sellest suurem.
Eesti perearstide seltsi liige Karmen Joller sõnas, et arstil on seaduslik õigus vaikida.
Leian, et sellest ei tohiks vaikida. Teate korral jääb maha mingisugunegi märk sellest, et asjalood võivad ühes näiliselt kenasti toimivas peres olla sootuks kehvemad, kui välja paistab. Enamik inimesi, kes politseini või ohvriabisse jõuavad, tõdevad, et on rusikaid tunda saanud rohkem kui korra.
“See tähendab tihti, et nende naabrid või lähedased ja tuttavad mõtlevad, et ma parem ei torgi seda,” lausus Kütt intervjuus. Silma kinnipigistamine ei aita sellises olukorras. Nii raisatakse aega. Aega, mis võiks kuluda juba paranemisele.
Eile presidendilt teenetemärgi saanud Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõldki tõdes, et mugav on leida kilbiks seadusi, määrusi, vähest aega või väita, et tööd on palju.
Iga inimene väärib õnnelikku elu, mitte seda, et töölt, koolist, lasteaiast koju tulles peab valmis olema koslepiks. Tuleb hoolida ja märgata neid inimesi, kes ise ei oska või ei julge endale abi otsida. See võib päästa inimese kõige hinnalisema vara – elu!