Romek Kosenkranius: Eesti iseseisvus pole midagi kaljukindlat

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius. Foto: Urmas Luik

Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeva tähistamisel Pärnu kontserdimajas.

Austatud daamid ja härrad, lugupeetavad!

Alustan värsiridadega vanast laulust „Õnne, Eesti!“

Õnne, Eesti rand ja saared,

vana vaba põhjamaa.

Üle põlde taevakaared,

ikka jäägu sinama.

Torm võib murda rannaroogu,

Sa ei paindu, Eestimaa.

Päevad päiksepaistet toogu

Sulle, vaba kodumaa.

Täna õhtul 102 aastat tagasi Pärnus toimunud sündmused kirjutasid meie linna igaveseks riigi ajalukku. Me, pärnakad, oleme eriti uhked selle üle, et just siin kogunesid inimesed praegusele Iseseisvuse platsile ja lugesid sinimustvalgete all ette Eesti riigi sünnitunnistuse, “Manifesti Eestimaa rahvastele”. Meie esiisad, kes riigi sünni väljakuulutamiseks valisid targalt aja ja koha, adusid ohte, mis riiki tollal juba varitsesid. Sellise sammu astumine nõudis kuulutajatelt Päästekomiteest vaprust ja julgust, kuid seda õnneks meie esiisadel jagus. Manifesti ettelugemise päeval oli juba selge, et Eesti riigi vaenlased ei lepi Eesti Vabariigi iseseisvumisega ja üritavad meie noort riiki Euroopa kaardilt jõuga kustutada. Eesti Vabariik ei saanud kesta 24 tundigi, kui riiki hakkas valguma Saksa sõjavägi, hiljem tuli maad kaitsta Nõukogude Venemaa vägede eest. Võidukas vabadussõjas näitasid eestimaalased erakordset vaprust ja kangelaslikkust ning tõestasid sellega kogu maailmale, et me oleme väärt oma riiki ja oskame oma iseseisvuse eest seista! Seda suurte ohverduste ja tuhandete elude hinnaga.

Mis oli see edukuse valem, et julgesime ja tahtsime vastu hakata meid varitsenud ülekaalukatele ohtudele ja ähvardavatele jõududele? Meie riigi 102aastases ajaloos on ju kahjuks hetki, kui meil ei ole piisanud julgust hakata vastu ja kaitsta oma riigi iseseisvust, oma armast ja ilusat sünnimaad. Üks raskeimaid riigi ajaloos oli vastuoluline 1939/1940. aasta, mil hirm justkui halvas meie meelekindluse ja lasime end ning oma maa Venemaa ja Eesti kommunistidel lõhki rebida.

Ja ega tänapäevalgi ole Eesti iseseisvus midagi kaljukindlat, vaid ikka nagu habras portselanvaas, mida tuleb hoolega hoida ja purunemise eest kaitsta. Hoolimata sellest, et meil on NATO ja Euroopa Liit, peame olema ise need, kes usuvad oma võitmatusse ja oma riiki, rahvasse, iseseisvusse, sest vastasel juhul pole abi nendest organisatsioonidestki.

Olen nendel teemadel palju arutlenud oma Kaitseliidu, reservohvitseride ja abipolitseinikest kamraadide ja teiste isamaaliselt meelestatud inimestega ja jõudnud järeldusele, et meie tahe ja jõud seista armsa Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest põhineb kolmel a-l: armastusel, austusel ja aususel. Armastus eelkõige oma maa, rahva ja pere vastu on esimene sammas, mis aitab meil rasketes olukordades kindlameelseks jääda. Teine sammas on austus oma keele, kommete, ajaloo ja traditsioonide vastu ja kolmas on ausus: jääda alati ausaks ja väärikaks.

Olen üpris veendunud, et nendel sammastel püsib riigi kodanike soov oma maad ja iseseisvust kaitsta. Mida rohkem on inimesi, kes peavad neid väärtusi oluliseks, seda kindlamalt püsib Eesti riik. Ja seda tugevamaks saab meie riik ja rahvas ning väheneb oht kaotada ise otsustamise õigus ehk iseseisvus. Seda kindlamalt suudame vastu seista tagasilöökidele ja tõusta pärast õnnetust taas jalule. Seda kindlamalt suudame seista vastu kahele a-le, mis meid ründavad ja jäävad alati ründama. Need on ahnus ja autus.

Seepärast, head kuulajad, kutsun üles meie kalli riigi sünnipäeval olema eeskujulikud ja ausad kodanikud, armastama ja austama oma riiki ja rahvast ja töötama iga päev selle nimel, et meie riik säiliks, üha tugevneks ja oleks ühtne. Nendest põhimõtetest peaksid lähtuma eelkõige meie juhid ja poliitikud, sealhulgas mina, et nad saaksid olla rahvale eeskujuks ja rahval kasvaks austus oma juhtide vastu. Rõõmustav, et väga paljud meie riigi kodanikud lähtuvad eelkirjeldatud väärtustest ja tänu neile on meie riik viimased kolm aastakümmet seisnud vaba ja sõltumatuna. Tänu neile inimestele saime taas vabaks ja tänu neile on lootus, et iseseisev Eesti riik püsib järgmised inimpõlved.

Võtmeküsimus on side praeguse põlvkonna ja järgmiste põlvede vahel. Peame olema eeskujuks, et meie edukate noorte põlvkond võtaks üle need väärtused, mis kaitsevad Eesti riiki. Peame aitama noortel mõista meie riigi ajaloo valu ja ilu. Mõista, et Eesti Vabariigi iseseisvus on oluline ja seda tuleb ühiselt kaitsta ning hoida, nüüd ja tulevikus. Eesti oma rabade, metsade, soode, külade ja linnadega on kaitsmist väärt. Meie keel ja kultuur on säilitamist väärt. Eesti rahvas on meie riigi suurim väärtus.

Täna ja homme on meie rahva-riigi pidupäevad. Täna on Pärnu pidupäev, sest hoolimata faktist, et riigi sünnipäeva tähistatakse alles homme, on 23. veebruar ja Pärnu meie riigi sünniloos vaieldamatult ülitähtsal kohal. Just sel päeval tunnustame vapimärgiga neid, kes on andnud suure panuse Pärnu ja Pärnumaa tulevikku. Palju õnne kõigile vapimärgi kavaleridele ja kogu Eesti rahvale meie riigi 102. sünnipäeva puhul! Õnne, Eesti! Elagu Eesti Vabariigi sünnilinn Pärnu, elagu Eesti!