Kunagises linnapea kabinetis on maganud Vene keiser

Foto: Urmas Luik

Pärnu raekoda on aukartust äratava ajalooga, mille sekka mahub nii Vene keisri Aleksander I külaskäik kui veebruarirevolutsiooni tuules maja ees linnakomandandi vere laskmine.

Pärnu raekoda koosneb kahest hoonest. Vanema hoone ehitas püstirikas kaupmees Peter Reinhold Harder 1797. aastal endale elumajaks. Uuem juurdeehitus valmis sajand tagasi 1911. aastal.

Linnapea istus keisri magamistoas

Saja aasta juubeli puhul oli kõigil soovijail võimalik osaleda läinud reedel raekoda tutvustaval ekskursioonil, mille tegi linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg.

Pärast Harderi surma läks uhke hoone 1813. aastal võlgade katteks müüki. Väidetavalt oli majast suures vaimustuses Vene keiser Aleksander I, kes ööbis ovaaltoas, millest hiljem sai linnapea kabinet.

Nii osteti maja 1819. aastal 24 100 rubla eest linna komandandi majaks. Pärast Pärnu kindlustuste likvideerimist 1835. aastal anti hoone üle linnale ja raad määras uhke ehitise raekojaks, politsei ja vangla asukohaks ning foogtikohtu istungite asupaigaks.

Raad asus majja 1839. aastal.

1878. aastal valiti esimene Pärnu linnakodanikest volikogu ja Pärnu esimeseks linnapeaks valiti Oscar Alexander Brackmann. Peale selle, et Brackmann on läinud ajalukku kui Pärnu kuurordi rajaja, oli tema Treubergi andmeil üks raekoja juurdeehituse initsiaatoreid.

Nimelt ei mahtunud tollal 48-liikmeline volikogu majja ära ja seepärast tuli istungeid pidada poeglaste gümnaasiumis. Nii ehitatigi 1911. aastal linnavolikogule oma maja.

Et Harderi maja kujunes linna keskpunktiks, on see üht-teist näinud.

Raekoja esimesel korrusel, kus praegu on Pärnu külastuskeskus, asus toona linnaseif, mis on väike ruum raudkappidega.

Naised võitlesid viina vastu

Treuberg teadis, et kui 1905. aastal tehti revolutsiooni, võtnud hakkajad Pärnu naised kätte ja läinud raekotta nõudma, et linna kõrtside lahtiolekuaega lühendataks.

“Naised ei olnud rahul, et kõrtsides purjutavad mehed nii hilja koju jõuavad,” rääkis Treuberg. “Peale selle nõudsid naised, et muudetaks ära kord, millega pidi sead tapamajja viima. Ehk igaüks võiks oma põrsad kodus ära tappa nagu vanasti.”

Naisteväega hakkas asju klaarima linnakomandant, kes käskis neil lihtsalt laiali minna.

“Naised aga ei teinud komandanti kuulmagi ja hakkasid talle hoopis vastu,” jutustas Treuberg. “Lõpuks ei osanud komandant muud teha, kui pani jooksu ja pages raekotta seifiruumi varjule. Naised otsisid teda pool tundi taga ja kui lõpuks kätte said, tõmbasid komandandile koti pähe ja hakkasid ta üle tänaval kohut mõistma.”

Lõpuks läinud korralagedus nii suureks, et naisteväe maharahustamiseks tuli suisa soldatid kohale tuua ja prouad taltusid alles püssitorude ees.

“Aga on ka teada, et samal õhtul seisis raudteejaamas mingi rong suure alkoholikogusega ja seal peksti palju viinapudeleid puruks,” nentis Treuberg oma jutu lõpetuseks.

Hilisemal linnakomandandil enam nii hästi ei läinud.

Tormilisel 1917. aastal, kui möllas Esimene maailmasõda ja Venemaal tehti revolutsiooni, jõudsid rahutused märtsi alguses Pärnusse.

“Venemaalt tuli korraldus võtta politseilt relvad ja moodustada vabatahtlikest miilits, kes korda peaks,” teadis Treuberg. “See formeeriti ühe päevaga.”

Nimelt oli keiser Nikolai II loobunud äsja võimust ja loomulikult tuli sellega seoses kohe lammutada tsaaripolitsei.

Peale segase aja oli linnas puudus toidumoonast ja nii kogunes rahvas 8. märtsil raekoja juurde meelt avaldama, sest levisid kuuldused, justkui varjanuks kaupmehed toidumoona.

Peamised raekoja juurde kogunenud miitingupidajad olid kehvast toitlustamisest ärritatud sõdurite jõugud. Nendega liitus kehvemat linnarahvast.

Stiihiline ülesastumine muutus linnavalitsuse liikmete, eriti baltisakslaste suhtes vägivaldseks. Nõuti sakslastest linnapea, linnanõunike ja linnavolinike vahistamist. Rahva ette astus linna komandant polkovnik Ostapenko, kes nõudis, et sõdurid lõpetaksid omavoli ja läheksid tagasi kasarmutesse. Enesekaitseks tulistas ta kolme teda rünnanud sõdurit.

Ostapenko torgati tääkidega surnuks, kaks haavatud sõdurit surid hiljem. Veristest sündmustest vapustatud miilits lõpetas tegevuse. Tagasi astusid ühiskondliku julgeoleku täitevkomitee liikmed.

Treubergi teada maeti soldatid õigeusu Issandamuutmise kiriku aeda ja hiljem ümber Vanasse parki.

Hiljem paigaldati soldatite vapruse märgiks volikogu hoone ukse kõrvale mälestustahvel, kuid nüüdseks on see maha võetud.

9. märtsil tuli volikogu ruumi kokku rahvakoosolek, et linnas kord taastada. Kogu selle segaduse tulemusena valiti 15. märtsil 1917 Pärnule esimene eestlasest linnapea Jaan Leesment.

Võimu ja vaimu keskus

Kui linnavalitsus kolis 2007. aastal uude residentsi Suur-Sepa tänaval, käib volikogu endiselt koos spetsiaalselt endale ehitatud saja-aastases majas.

Omaaegsesse kaupmehe majja kolisid aga linnagalerii, külastuskeskus ja linnaorkester.

Kultuuri on pikka aega linna esindushooneks olnud majas juba ammu tehtud.

Ajaloolase Olaf Esna andmeil avati esimene näitus raekojas juba 23. jaanuaril 1921. aastal, kui näitusele pandi noorte kunstnike ja kunstiõpilaste rohkem kui sada taiest. Teiste hulgas osalesid näitusel näiteks Eduard Viiralt ja Konrad Mägi.

Volikogu saali suurepärase akustika avastas väidetavalt viiuldaja David Oistrahh, kes andis seal 1971. aastal esimese kontserdi.

Sellest ajast on raesaal populaarne kontserdipaik.

 

Linnavolikogu hoone

Volikogu hoone projekteeris Riia tuntud arhitekt Wilhelm Bocksloff.

Istungisaali mööbli valmistamise tellimus anti Oskar Siimannile (Olev Siinmaa). Kogu mööbel meisterdati massiivsest tammepuust, samast materjalist tehti uksed, seinapaneelid ja trepikäsipuud. Saali toolid kaeti punase safianiga.

Hoone ehituseks annetati 10 000 rubla ja kokku läks juurdeehitus maksma 16 860 rubla.

27. juunil 1911 pidas linnavolikogu uues saalis oma esimese istungi.

Linnavolikogu käis koos 1940. aastani. Pärast seda taastati volikogu töö 1989. aastal.

Andmed: Hilja Treuberg